0
Kaheksas päev

Seljalt Kaigepere lähistele

Sipelgapesapea ennustus

Leian metsast suure pea, millel on neli sarve. Pead vaadates kangastub emotsioon, mis ennustab tulevikku. Näen, kuidas sipelgapesapea suu on justkui ehmatusest lahti, ta on kohkunud sellest, mida ta näeb. Lisaks moodustuvad puulehtedest pisarad, mis jooksevad mööda tema palet alla. Sarvedki ei ole minule avanevad näos mitte tasakaalustavas, vaid pigem ründavas asendis.

RMK raietööd ehk valgusest pimedusse

Kui kõnnin mööda külateed, sõidab mulle vastu kurbade silmadega auto, mille pilk lähemale jõudes moondub salakavalaks. Näoli maas on üks liiklusmärk. Selle juurde jõudes näen, et tegu on RMK raietööde sildiga. Mahavõetud puudest on saanud palgid, nendest omakorda laotud sillad üle teed ja metsa eraldava kraavi. Nii on ka minul sel korral kraavi ületada mugav ja jalad jäävad kuivaks.

Haagissuvila

Olen avastanud, et vahepeal kutsub mets mind mängima. Ma mängin metsaga äraarvamismängu. See käib nii, et kauguses paistab midagi ja ma proovin ära arvata, mis see on. Iga samm on justkui vihje. Mitme sammu kaugusel ma seekord ära arvan, mis objektiga on tegu?

Haagissuvila. Koputan. Kuna keegi ei vasta, siis kasutan selle seinu hetkeks muusikainstrumendina ning seejärel jätkan oma teed.

Hiljem mõtisklen selle üle, et kui miski ei vasta meie esmastele ootustele, siis kas see pole mitte alati võimalus teistsuguseks lähenemiseks, mis varem oli justkui varjunud kõige ootuspärasema varju? Et iga kord, kui miski ei lähe nii, nagu soovime, kas pole see võimalus justkui maja uks lahti tõmmata ja (sisemine) laps õue lasta?

puu.PNG

Puu

Minu ees on järjekordne metsaskulptuur. Vaadates seda, näen taas kord ühte ehmunud nägu. Viljakat pead, mis on lömastatud ja mida on söödud. Söömine on metsloomade puhul justkui maalimine, mõtlen. Hammastega närimine on justkui pintslitõmme. See pole kunst iseeneses, vaid vajaduse rahuldamisest sündinud loominguline väljendus. Ronin “installatsioonist” üle ja jätkan teed.

p6drak2rbes.PNG

Tegin suu lahti, et öelda, "rähn" ning põdrakärbes kukkus suhu

Osades kultuurides usutakse, et kui on üksildane aeg, siis "vaim" võib saata teekaaslaseks rähni. Rähn julgustab meid teekonda jätkama ja toetab meid seni, kuni meie tee ühineb taas nende omaga, kes joonduvad meie olemusega.

Seevastu põdrakärbse kui "vaimulooma" puhul arvatakse osades kultuurides, et kui ta satub meie teele sõnumitoojana, siis hiilib kuskil läheduses probleem ja peame olema kiired, et see lahendada.

Kaardil näitab metsa, aga järele jäänud ainult raiesmik

Võrreldes aastaga 2020, mil videomaterjal on filmitud, on kaardil juba omajagu muudatusi. Siin oli lageraie juba 2020. aastal, kui kaart näitas veel metsa.

Metsakiusamine

Mets muutub järjest pimedamaks. Olen keset tardunud sambla lainetust ja tunnen, kuidas sees tõusev hirm hakkab välismaailmas vastu kajama. Hirm mille ees? Üksiolemise? Vaikuse? Tundmatuse, teadmatuse? Kuusetihnik kiusab mind ega lase kergesti edasi liikuda, niimoodi muutun ringi keskel justkui kiusamisobjektiks, keda muudkui edasi-tagasi tõugatakse.

Saanud minema, olen ärevusest kaotanud suuna. Liigun ükskõik kuhu, peaasi, et minema ja edasi siit. Hiljem selgub, et just enesekaotuses sai suund jälle õigeks. Kui arvasin, et hakkan ära eksima, siis olin tegelikult juba enesele teadmata kõrvale kaldunud ning metsakiusamine oli justkui õnneratas, mis andis kätte õige raja.

koobas.PNG

Koobas

Järjekordne elanikuta kodu metsas.

Velise jõe ületus

Terve tänane päev on olnud üsna üksik. Tean, et ka otseülekanne ei toimi, sest valdavalt ei ole täna trassiojoonel levi. Keegi ei tea, kus ma olen. Ja ma olen jõe ääres, millest viib üle vaid libe ümar sild. Asetan toki vette ja põhi on kaugel. Kas ma kukun kogu tehnikaga siia jõkke või saan üle? Mul on selline hirm, et kui nüüd kukun, siis jäängi siia jõepõhja lamama. Sügav hingamine aitab mul luua justkui õrna nähtamatu köiskäepideme, millest kinni hoida ja ma saan üle. Suurim kergendustunne seni. Teisel pool jõge õnnitlevad mind kõige värvilisemad taimed, mida tänasel päeval näinud olen.

surm.PNG

Surm

Puude varjust ilmub midagi huvitavat. Lõpuks ometi. See on päikesepaneel. Vaatan paremale, näen metsamajakest ning selle kõrval ühtäkki korjust. Mind haarab paanikahoog. Olles terve päeva veetnud üksinda ja pimeduses, saatmas tundmatu hirm, seisan ühtäkki temaga silmitsi. Surm.

Lähen lähemale. Hoian juba pikemat aega hinge kinni, aga ei pane ise seda veel tähele. Kas on see taas kord miski minu sees, mis on lämbumas ja ilmub sümboolselt mu silme ette? Korjusele lähedale jõudes olen niivõrd vapustatud, et tõmban ehmatusega sisse suure sõõmu õhku. See on roiskunud. Nutan nagu eksinud laps. Ma ei taha siin olla.

veelsurm.PNG

Surm

ilus.PNG

Samblasaar

p2ssik.PNG

Kurjade tõbede tõrjuja

Olen pika päeva lõpuks jõudnud metsa serva. Siin, pimeduse ja valguse piirimail leian kurjade tõbede tõrjuja – kasekäsna ehk musta pässiku. Katsun seda intuitiivselt, justkui puhastaks see minust välja kurjad tõved, mis metsas viibitud ajal olid minu hirmu sisse endale pesa punuma hakanud. See on justkui puhastus enne valgusesse pääsemist.

lasemindüle.PNG

Pimedusest valgusesse

Peale mitmetunnist üksildast hirmuga toidetud rännakut jõuan kraavini ja minu ees lamab kasepuu. Hingan sisse ja sosistan talle: "Lase mind üle ..." Ja ta laseb mind üle.

Jätkan üle lageda liikumist sügavate hingetõmmete rütmis ja tunnen, kuidas kergus mind edasi kannab.

mudap6ld.PNG

Lõputuna näiva mudapõllu tardunud lainetus

Kuidas elu laineharjal ennast kanda lasta, selle asemel, et selle sisse kinni jääda?

hing.PNG

(Veel üks) hing

Pea seitse tundi kestnud introspektiivseks kujunenud rännak on jõudmas esimese inimhingeni. Seda lubab kauguses liikuv tuluke. Nagu magnetina tõmbab mind selle imeilusana tantsiva valguse suunas ning mulle meenub Kreutzwaldi “Põhja konn”.

valgus.PNG

Valgustants

See kopp nägi kaugelt nii ilus välja, et pidin tulema lähemale vaatama. Sa oskad nii ilusasti liigutada seda! Kas see võtab kaua aega, et õppida?

kopamees.PNG

Valgustöötaja