0
Neljas päev

Valga-Uulu maanteelt Pärnu Metsakalmistule

Matemaatikaülesanne

Mind on juba mõnda aega kummitanud küsimus, et kui Rail Balticu trassiala vaadelda kui paika, mille suurus on vastav trassikoridori pikkusele, 213 km, ja laiusele, 66 m, siis mis oleks selle paiga pindala. Ja et kas on Eestis olemas mõni just niisama suur linn? Sõber saatis selle peale sõnumi, kus ütles, et pindala on võrreldav Kuressaare linnaga.

Kõige keerulisem maastik

Kui keegi sooviks küsida, et milline nägi rännaku ajal välja kõige keerulisem maastik, mida tuli läbida, siis siin on vastus sellele.

kunstiteos01.PNG

Skulptuur

Olen jõudnud järjekordse metsakunstiteoseni. Puud võib vaadelda kui lõuendit, ja hambaid kui tööriista, mida on kasutatud närimistehnikaks. Tundmatu kunstniku eneseväljendus. Ma ei tea, kas looma ajendab seda tegema emotsioon või on see midagi muud, kuid igal juhul on huvitav vaadata teost, mis pole asi iseeneses, vaid instinkt või tunne, mis on loomast väljapoole elatud ja sellise märgi maha jätnud. Ehk ongi kõige autentsem looming see, mille tegija kunsti kontseptsioonist midagi ei tea või vähemalt loomise hetkel sellele ei mõtle?

roheline maja.PNG

Maja Vaskjõe teisel kaldal

... jääb kättesaamatuks.

Alguses oli mul lootus, et kui jõeni jõuan, saan sellest läbi ujuda. Aga et mu seljakotis olevat tehnikat ei tohi ülekuumenemisohu tõttu veekindlasse kotti panna, siis olen veele tundlik. Võiks öelda, et vette kukkumine tähendaks minu jaoks hetkel justkui pimedaks jäämist. Või täpsemini, vesi võtaks võimaluse oma nähtut teistele edasi jagada. Ise näeksin, aga minu kaudu ei avaneks enam vaatenurka teistele. Kanal läheks kinni. Oleks mul siis üldse enam missiooni? Oleks mul motivatsiooni? Kui palju siin elus üldse teeme teiste pärast? Ja kui teisi poleks, mida me siis ette võtaksime? Kas iseenda kogemus ei peaks olema peamine ja võimalus seda jagada teisejärguline?

Kuidas muutuks minu suhtumine oma tegevusse, kui mul puuduks eesmärk seda teistega jagada? Soovides jagada, otsin oma tegudes teatud arusaadavust, mingisugust mõtet. Millist väärtust kannaks endast millegi edasiandmine, millel puudub eesmärk või arusaadav mõte? Kas mitte soov olla teistele arusaadav pole miski, mis takistab mul kogeda teadmatust, tundmatut teed, oma tõelist olemust? Ja kas seal tundmatus, kus kaob ära tähendus, on mingisugune väärtus ka teistele? Sõna “mõttetus” on justkui halva kõlaga, aga kas ei viita see millelegi, mis on mõteteülene, hoopis tunnetuslik? Justkui vabadus, miski, mida oleks võimatu selgitada ühe lausega, aga samas on võimalik tunda ühes ainsamas hetkes.

augu.PNG

Ma ei ole eksinud ma lihtsalt kukun auku

Elu on õuna söömine

Mõnikord mõtlen, et kui suurt osa meie maitseelamustes mängivad mälestused. Näiteks olen neli päeva rännanud ning tee peal valdavalt müslibatoone söönud. Nüüd, kui saan võtta puu otsast värske vihmast loputatud õuna, tundub tõesti, et see on parim õun, mida ma kunagi olen söönud. Kas see kogemus läheb kuskile õuntega seonduvate mälestuste varasalve, mille pinnalt iga järgmine õun maitseb selle võrra veidi paremini või siis vastupidi, halvemini? Ilmselt just nii nagu sõnad on pelgalt sümbolid, mida igaüks mõistab oma kogemusele vastavalt veidi erinevalt, on ka kogemustega. Nüüdne kogemus õuna söömisest nihutas veidi minu arusaama sellest, kui hästi võib üks õun maitseda. Et kui õunte söömisel oleks ka mingi kujuteldav territooriumi kaart, siis nüüd see jälle avardus veidi. Kas erinevate õunssöömiskogemuste kaudu võiks jõuda ka kaardi täieliku avanemiseni, kõiksuseni?

leid.PNG

Punapoorik

Värviline leid hallis päevas.

koll.PNG

Kollkoobas

Ja kukun.

Ümberkukkunud, maast väljakistud juurte ja mullakänkraga puudest on metsas palju "skulptuure". Need näevad kõik välja nagu kollid, igaüks omamoodi peegeldamas minu alateadvuses luuravaid hirme. Tõnu Jürgenson rääkis, et selline skulptuur on potentsiaalne elukoht talveund magavale karule. Selle teadmisega olen täheldanud endas ärevust nende kollkoobaste juures. Võib-olla seetõttu kukkusingi. Hirmust. Hirmust millegi ees, mida tegelikult pole. Siinkohal meenuvad kellegi tabavad sõnad, et hirm on justkui koer, kes jookseb järgi sõitvale autole. Kui auto peatub, siis koer ei tea, mida edasi teha.

virgo1.PNG

Virgo Pärn, mees uue GoPro kaameraga

TV3 reporter Virgo Pärn leiab mu korraliku otsimise järel märjast mudamülkast üles ning me veedame järgnevad tunnid vahelduva eduga koos. Virgo kurdab, et tal ei ole kummikuid, aga järele mõeldes talle meenub, et tal ikkagi on kummikud. Virgol on kaamera, aga kaamera ei lähe tööle. Virgol on ka teine kaamera ja vihmavari. Kõnnime ja räägime sellest, et miks ma seda teen. Virgo avastab, et siin maastikul võib lausa auku kukkuda: "No see selleks!" Üheskoos, elevuses, mina rännaku pärast ja tundub, et Virgo suuresti oma uue kaamera pärast, saab vihmasest päevast üks minu lemmikpäevi sel rännakul.

Hiljem tagasi mõeldes mõistan, kui kergeks teeb elu elevus. Ja kui raskeks teeb rahulolematus. Rahulolematus teiste, aga peamiselt iseenda suhtes. Rahulolematus sunnib paigale ja muutub koormaks ning liikumine raskendub, sest seisab kinni rahulolematuse muudkui kasvava koorma taga.

Ühel kaunil varasügisesel päeval sellele mõeldes ütlesin ühtäkki suvila aia poole vaadates: nüüdsest olen ma kõigega rahul! Ja selle lause tulemusena muutus kõik mu ümber justkui nähtavaks. Ühtäkki ma enam ei tahtnudki midagi, sest selgus, et kõike on juba niigi nii palju. Ja võib-olla kui midagi siiski tahta, siis võimet aina kauem aega veeta sellises meeleseisundis.

virgo2.PNG

Virgo teine tulemine

Kõrkjate vahelt ilmub suitsu süütav mees, nagu ma oleksin osanud teda seal oodata. Virgot motiveerib mind taga ajama tema uus GoPro 9, mis on vahepeal tööle hakanud. “360 kraadi, 5 K resolutsioon juba ja kui keerad kaamera 45-kraadise nurga alla, siis pilt jääb paigale … Kuidas see võimalik on!? Aga on!” peab Virgo suures õhinas iseendaga dialoogi.

Pannud GoPro kõrvale, saab temast tema enda sõnul tavakodanik. “Mul on küll oma arvamus, aga alati, kui ma kajastan midagi, siis ma ei saa seda arvamust välja näidata,” avaldab Virgo ning küsib kuidagi erilise leebusega: “On meil seda (raudteed) vaja?” Üks kahtlane teema on Virgo jaoks Lelle–Pärnu rongitee, mis avalikkusele teadaolevat sulgeti, sest seal ei pidavat sõita saama. “Aga igal ööl sõidavad seal rongid, mis on kolm korda raskemad, kui reisirongid olid!” haistab Virgo õhus korruptsiooni hõngu ja jätkab: “Väidetavalt ei saanud seal üldse sõita ja nüüd nad väidavad, et hakkavad selleks remontima, et saaksid kaubarongid seal sõita.”

ei kysinud nime.PNG

Tüdruk kukkus metsas kraavi – ära sellest uudist tee

Ära siis seda sisse pane, kuidas ma kogu aeg kraavi kukun.
Ei-ei, ütleb Virgo. "Sa ju ei kukkunud, sa vajusid sisse," ütleb ta lohutavalt … Ma enam võib-olla ei tule sulle vastu." Lähen kraavist läbi ja Virgo ei järgne mulle. Vaatan tagasi ja näen, et ta on teisel pool kraavi peaaegu haihtunud kõrkjate vahele. "Ma ei küsinud su nime ega su perekonnanime?!" kostub läbi kõrte, tuule ja minu eemalduvate sammude sahina.

Droonsõber

SEENELINE.PNG

Seenelised

Märkan metsas helendavat meest ja helendus tõmbab mind tema poole. Jõudnud lähemale, hakkan üle kuulama. Kas teate, et ehk hakkab just siitsamast, kus te praegu olete, kulgema Rail Balticu trass?

“Ei tea.”

Nüüd teate.

"Olen valel ajal vales kohas," ütleb mees kohmetult. Küsimuse peale, et kas tal on Rail Balticu kohta mingi arvamus, vastab ta lihtsalt: "Ei ole mingit arvamust, olen erapooletu." "Aga nii ongi ehk kõige parem, kõige stressivabam," ütlen seenelisele, püüdes teda justkui lohutada. Pole midagi, kui arvamust pole. Ilmselt peegeldan tugevasti tema peale omaenda hirmu rumal välja paista, kuskil sisimas hallitamas veel traumaatilised kogemused koolipingist, kui ei osanud õpetajatele ootuspäraselt vastata. Õnneks on elu õpetanud, et hoopis teadmatuses ja julguses küsimusi küsida võib olla rohkem väärtust kui “kõike teades”. Ja kas pole mitte see kõige teadmine hoopis üks kohutav asi, mis tekitab lõhesid enda ja teiste vahel? Kas sõnad “ma tean seda” pole mitte surmavad sellele, mille kohta nad nii ütlevad? Kas nii-öelda teadesei jäta me end ilma võimalusesest sellel end edasi õpetada ja jätkuvalt avada? Ja üleüldse, kuidas saab midagi teada maailmas, kus kõik liigub ja muutub kogu aeg? Võib-olla on tarkus hoopis teada, et me ei teagi mitte midagi.

VIRGO3.PNG

Virgo kolmas tulemine

"Sulle hakkas ka ikka metsas meelima ma vaatan." ütlen Virgot uuesti nähes. “ Meeldib metsas. Katteplaane juurde vaja. Lasin drooni ka korraks lendu!”

Ma nägin jah ja lehvitasin sulle, väga vinge värk! Virgo on elevil. Virgo näitab uue GoPro süsteemi uuendusi, kuidas pilt jääb samaks kuni 45 kraadi nurga keeramiseni. Ebareaalne onju! Ma jalutan sulle veidi metsas järgi.

Kuidas sulle mu GoPro seljakott meeldib, oled näinud sellist varem? Küsin enda seljakotti näidates. “Ei ole näinud, vastab Virgo. Sattusin ajujahi keskele. Päriselt?? Virgo on elevil ja jagab oma teadmisi: Riigitellimus on nii suur ja kui nad neid ära ei küti, siis tulevad sanktasioonid! Virgo imetleb veel elevusega oma GoProd. Kaua aega tagasi said selle?, küsin. Virgo mõtleb...umbes kuu aega tagasi. GoProga on jube hea tööd teha! Tsau neljandat korda sulle!

Matemaatikaülesanne jätk

Kui Rail Balticu Eesti trassijoont vaadelda kui paika, siis selle koha pindala oleks 14 ja midagi peale ruutkilomeetrit. See on võrreldav näiteks Kuressaare linnaga, mille suurus on 15,5 km²

koerakuudid.PNG

Koerakuudid

Väidetavalt peaks need olema täpselt raudtree trassi all.

lillev2lja.PNG

Lillevälja aiandustalu ja kärssav GoPro

Tundub et telereporter Virgo Pärna GoPro viirus nakatas ka minu kaamerat. Peale seda kui olin siin värava taga veidi aega passinud sai 5 tundi vihamas lõpuks GoProle saatuslikuks ja mu kaamera läks kärssama. Õnneks oli kaasas varukaamera, aga kuna mind ootas ees kohtumine Pärnu linnapeaga, siis kerges ärevuses unustasin kaamera seadistada ning päeva lõpuni kulgeme nüüd veidi madalama kvaliteediga videomaterjals.

Pärnu linnapea Romek on Pärnu poiss

Leppinud kokku kohtumise Pärnu linnapeaga, kujutasin millegipärast (ehk seetõttu, et olen pärit pealinnast?) ette, et ta saabub meie kohtumispaika mustas autojuhiga mersus ning astub, pintsak seljas, auto tagantuksest välja. Suur oli mu üllatus, et ta tuli vastu jalgsi, nokakas peas. “Tere, jõudu!”

Linnapea ei raiska aega: “Iseenesest on see siin väga huvitav ala!" ütleb ta meie praegusele asukohale viidates. “See on vana sõjaväe ala ja kunagi poleks siit üldse läbi saanud. Mina mäletan, kui 1993. aastal nad viisid siit sõjaväetehnikat ära ja siin oli raudteetamm. Siit toodi raketid raudtee peale ja sõideti Venemaale,” räägib linnapea elevusega. Aga siin ei ole enam ammu sõjaväe ala, vaid elamukrunt. Põhiline on kaitsealune mets, mis jääb siiapoole. Ja siis ta läheb trassi peale, mis on siin juba üle 100 aasta olnud. Lähme vaatame!

Kuidas teil siis on tunne, kas ootate seda raudteed?

Linnapea suunurgad kerkivad küsimuse vältel ninasõõrmete alumise osaga ühele joonele: “Muidugi ootame! See on ju nii vahva! Kujutage ette, kui 2026. aastal saame Tallinna sõita 40 minutiga!” Linnapea räägib, kuidas Pärnu linn on kaotanud palju elanikke ja kuidas Tallinn on palju suurem ja võimsam. "Paljud on alla andnud, sest ei jaksa sõita iga päev tööle kaks tundi." Seoses Rail Balticuga aga hakkavad tema silmis helkima helge tuleviku tuled: kui mõnus oleks elada Pärnus ning käia tööl Tallinnas. Ka Riias töötamine oleks pärnakate jaoks variant!

Raudtee on ahvatlev küll, aga kas saame seda endale ikkagi lubada?

"Eks iga projektiga on need kahtlused, et kas suudame seda endale lubada."

Linnapea on maailmas ringi rännanud ja näinud seal suuri õnnestunud projekte. Sellest lähtuvalt on ta ka positiivselt meelestatud meie olukorra suhtes. "Võib juhtuda, et pilet on kallis, aga olen näinud, et Euroopas on kallim kui meil ja on sellistesse kohtadesse tekkinud ülikoolid, tootmisüksused, mis muidu poleks seal olnud. Nii et tänu ühendusele hakkavad linnad elama ja Pärnul on see võimalus!” Suurem osa selliseid asju hakkab tööle, on linnapea veendunud. "Võib-olla alguses sõidab vähem inimesi, aga siis muudkui rohkem!”