0
Seitsmes päev

Aluste-Kergu maanteelt Seljani Järvakandis

7-01_hommikust.PNG

Tere hommikust!

Täna on rännaku seitsmes päev, suunaks Järvakandi. Eile sai läbitud seni kõige pikem distants – 31 kilomeetrit. Praegu peidab päike end veel pilvede taga, aga ilmateade lubas, et ta lähitundidel näitab ennast.

d2d64470-b7c5-11eb-94ef-7b0ee2fca87c.jpg

Nõgesemassaaž

Sain korralikult kõrvetada. Nõgesekõrvetused aga ei ole enam ebameeldivad alates sellest ajast, mil sain teada (keegi vist rääkis?), et nõgesekõrvetus aitab vereringet parandada. Nüüd, kõrvetust tundes, ei ole ma enam kannataja, vaid võitja! Kogen midagi, mis teeb mulle head. Mõõtsin ära, et kõrvetus kestab kolm minutit. Kolm minutit nõgesemassaaži. Hiljem seda postitust kirjutades ei leidnud ma enam infot kõrvetuse kasulikkuse kohta. Nüüd enam ei teagi, mida arvata, olen ma võitja või siiski kaotaja?

7-03.PNG

Sirje ja Vassili

Päeva esimesed vestluskaaslased leian Veersalu teelt, piirkonnast, kus liigub vähemalt kuus-seitse karu! Siin, linnulennult 200 meetri kaugusel trassist elavad Sirje ja Vassili, kel on Rail Balticu kohta pigem erakordne lugu jagada: maad vahetatud, rahad käes, kõik mõõdetud ja tehtud! Teised muudkui kuulavat ja imestavat!

Lihtne pääsemine majanduslikest probleemidest ei päästa aga murest looduse pärast: kuidas hakkavad loomad liikuma, mis saab siis, kui liivakarjäärid tühjenevad? Staažika jahimehe Vassiliga tuleb juttu ajujahi tagamaadest ja sellest, mis tunde tekitab looma hukkamine; põdraliha häbematust hinnast ja erakordsest maitsest, näiteks põdralihapirukatena. Muu hulgas näitab ta, kuidas peab häälitsema, kui tahta põdrapullist rivaali lähedale meelitada. Prouaga räägime sellest, kuidas ta kohtus karuga, aga unustas pilti teha, ja mida veel peale pildistamise teha võiks, kui avastad end üks hetk koos karuga pohli korjamas.

p6drapirukaproua.PNG

Põdrapirukaproua oodatud külaline

Teekonna vist kõige rõõmsameelsema vastuvõtuga majja jõudes saan kohe külakostiks eelmises majapidamises jutuks olnud põdralihapirukad, täpsemini kuus põdralihapirukat. Perenaine räägib, kuidas ta sai ajalehe kaudu teada Rail Balticu plaanist nende küla poolitada. Kui ta selle uudise oma parajasti hekki lõikavale naabrinaisele edasi rääkis, olevat viimane asjad kohe nii ümber korraldanud, et nüüd on raudeel plaanis läbida küla hoopis äärest!

puud.PNG

Loiduma tee: Esti

Kohtun puuriita laduva perenaisega, kes on oma sõnul Rail Balticu projektist praeguseks juba nii tüdinenud, et ei viitsi ennast enam sellega kursiski hoida. Perenaine usub, et hakatakse ehitama, aga valmis raudtee ei saa. “Planeeritav rong on liiga aeglane ajal, mil mujal maailmas rongid vaat et juba tõusevad lendu!”

eliisejaargo.png

Eliise ja Argo

Mööda kruusateed sammudes väheneb kaugus minu ja kahe vastutulija vahel. Need on Eliise ja Argo, kes on tulnud minuga täna koos matkama. “Viirpuu marju tõin Sulle. Oled kunagi näinud või söönud?” küsib Argo mulle marju ulatades. “Ei ole.” “Need on südamele hästi head. Sees on seemned.” Argo selgitab, kuidas marja ümbert seemneid ära nakitseda. “Seemneid ei sööda. Linnades istutatakse viirpuupõõsaid hekina. Need marjad on Paidest. Paides Grossi poe kõrval parkimisplatsi serva on need istutatud. Aga enamik eestlasi ei tea üldse, misasi see (viirpuumari) on.” “See on ülimaitsev,” ütlen marju esmakordselt süües.

Vähima pingutuse seadus. Muruniidukiga mees

Proovime Eliise ja Argoga püüda aias muru niitva mehe tähelepanu. Aastaid tagasi kohtusin siinsamas aiavärava ees naisterahvaga, kes teadis mulle Rail Balticust paljutki rääkida ja kellel on mulle teadaolevalt ka siinkandis õunapuuistandus. Mehe tähelepanu püüdmise nimel kulutame palju energiat hüüdmisele, kuid kõik selle püüab kinni muruniiduk, mille hääl on veelgi valjem meie omast. Arutleme, et ehk on see märk sellest, et on aeg liikuda edasi. Kui miski peaks juhtuma, küllap see siis juhtuks, ilma et peaks liigselt vaeva nägema? Sellistest mõtetest hoolimata pressime edasi, kuni meesterahvas lõpuks meile läheneb ja meile korvi annab. Ta niidab muru, tal ei ole meie jaoks aega. Eks ikka alati veidi torkab, kui ära öeldakse, sest selle tulemusena tunnen ennast väiksemana kui see keegi, kes ära ütleb. Siinkohal oleme siiski ka veidi õnnelikud, sest sisetunne oli õige. Mõnikord ei saa aru, kas asjad ei juhtu sellepärast, et need ei peagi juhtuma, või on tegu hoopis kannatlikkuse ja järjekindluse õppetunniga. Nüüd mõtlen aga, et kui siin retkel on nii palju seda, mis ennast justkui rõõmuga avab ja mind avasüli vastu võtab, siis milleks raisata aega situatsioonidele, mis teevad end raskesti kättesaadavaks.

ÄRA RONI TAPAB. Marek

Siseneme koduhoovi, kus ukse juures hirmutab suur silt: "ÄRA RONI TAPAB." Silt läheb oma kurjustamisega nii üle piiri, et ei tekita enam hirmu, vaid ajab hoopis naerma. Hoovile ilmub Marek, kes selgitab, et igsugused tegelased käivad siin teinekord katusele ronimas. Raudtee aga Mareku sõnul tema heaolu ei ohusta, küll aga pidavat see olema suur probleem Järvamaa jahimeestele. Enda olukorrale mõeldes Marek pigem rõõmustab, et Järvakanti tuleb raudteejaam, kust saab Tallinna 40 minutiga.

Loomad elavad seal, kus on toit, aga inimesed elavad seal, kus on raha

Argo leiab Mareku heki seest viirpuumarju ning mõtiskleb selle üle, kuidas looduses on nii, et loomad elavad seal, kus on toit, aga inimesed elavad seal, kus on raha. “Maal on kõik olemas … Elu on muutunud nii rahakeskseks. Ka julgeoleku mõttes oleks ju hea hoida asustus maal.”

Marek räägib, kuidas karu oli eelmisel aastal ta õunapuid kraapinud.

Karuelevus Paides

Argo räägib, et kui Paides karu märgati, siis ta sõbrad olid kohe metsa karule järele jooksnud. Üks olevat lausa kell 4 hommikul ärganud ja metsa läinud, et karu näha.

Miks me ennast hävitame?

Argo arutleb, et miks inimesed teevad rumalaid asju. “Miks me iseennast hävitame?” “Uuestisünd on seetõttu hea mõte – kui teame, et tuleme siia uuesti, ehk hoolime veidi rohkem sellest, mida oma keskkonnaga teeme?”

Angervaks ja aspiriin

“Kui angervaksal on õitsemisaeg, siis ta lõhnab nii hästi ja tal on valged õied, justkui pilved,” räägib Argo angervaksa käes hoides.

“Kunagi tehti angervaksast aspiriini, mis on peavalurohi ja verevedeldaja. Tehti angervaksast ja pajukoorest. Tänapäeval sünteesitakse minu teada naftast. See on ere näide sellest, kuidas inimese teadmine aitaks kliima soojenemist pidurdada. Eesti looduses on sadu erinevaid ravimtaimi, millest varem tehti tablette. Aga tundub, et naftast on soodsam ja lihtsam.”

Kui otsid, siis ei leia

Otsime kasekäsna, kuid seda pole näha. Mõtlen siis, et üldiselt paistabki nii olevat, et kui otsid, siis ei leia, kui ajad midagi taga, siis ei saa. Õpetab kannatlikkust. On alles tüütu see sõna – kannatlikkus – lapsepõlvest saati olen harjunud silmapilkselt selle peale ohkima ja silmi pööritama. Tahan kohe! Samas mõistan aina enam, et ootuses on oma ilu. Kas mitte ootus ja kättesaamatus pole justkui väetis sellele kogemusele, mille osaliseks soovime saada? Kuivõrd imeline on miski, mis saab minu kogemuse osaks alles siis, kui olen seda pikalt soovinud! Ja teisalt jälle, mõelda vaid, kui ei peaks ootama ja kõike saaks kohe? Mis väärtus oleks siis sellel, mida pole saanud toita minu ootus? Ehk ongi ootusaeg ja millegi väärtustamine võrdväärses suhtes? Kui ei peaks ootama, siis kas üldse teaks ma seda, mida tähendab millegi hindamine? Kas oskaksin olla tänulik kõige selle eest, mis minu elu osaks on saanud? Tundub, et mida rohkem ja kergemini miski kätte tuleb, seda vähem saab see meile anda. Küllus sillutab teed teatud nõutusele. Kuidas on võimalik olla nii tänamatu ja rahulolematu, olgugi et kõik soovitav on justkui käeulatuses? Ja siis ilmubki meie vaatevälja kasekäsn justkui sõnumina: said õppetunnist aru, siin on sinu auhind!

Joondumine

Teiste inimestega üheskoos olles on kergem suunda hoida. Seda kirjutades meenub mulle, kuidas viiendal päeval kadusime Siilibeebinaisega veel rohkem metsa ära just seepärast, et kukkusime jutustama. Ei ole midagi absoluutset. Kirjutan siis uuesti: teiste inimestega üheskoos on üldjuhul palju kergem metsas suunda hoida. Üksi kipun unistama ja rajalt kõrvale kalduma. Jään mingi mõtte külge rippuma ja siis riputan ennast kuskile teadmata kohta, rajalt kõrvale. Oleks huvitav, kui saaks kuidagi kaardistada seda, milline näeb välja mõttega kaasa minemine, kuidas see minu liikumises kajastub. Milline on tema kuju, tema joon? Kuidas erinevad mõtted erinevalt kajastuvad? Kuhu nad mind viivad siis, kui olen unustanud ise oma liikumises kohal olla, sest tegelen mõtetega, mis pole seotud minu vahetu keskkonna kogemisega?

Teistega koos olles, eriti kui meid on rohkem kui kaks, joonduvad kulgemine ja eesmärk, mõte ja reaalsus. Kui olla vastutav rohkemate kui lihtsalt iseenda eest, siis see aitab kergemini viibida reaalsuses ja mitte illusioonides.

Seemned

Eliise vaatab metsas ringi ja siis vaatab mind: mõtle, iga puu oli kunagi üks väike seeme! Vastan talle oma kunagise reaalsust raputava avastusega: mõtle, ka maakera on mingisuguselt distantsilt nagu seeme. Tõesti, huvitav, kui saaks teha katse, panna maakera kuskile suurde potti ja teda siis kasta nagu taime, kas ta läheks kasvama? Mis kasvaks temast? On ta piisavalt puhas, et kasv saaks toimuda? Või takistaks kasvu kõik see mürk, millega koos elame? Kui ta oleks puu- või juurvili, kas ta siis kvalifitseeruks n-ö põhiletile või pandaks ta sinna veidrate, poole hinnaga puu- ja juurviljade korvi, mis pole “tavalised”.

Ärevus ehk elevus

Eliise õpetab, kuidas ärevusega toime tulla. Kui üritad end rahustada sõnadega, et “olen rahulik”, on see samm liiga suur. Kui aga mõelda, et olen elevil, siis on see ärevusele lähedasem energia, mistõttu teinekord toimibki.

Kohtumine Teevoga

Oleme jõudnud tänase retke lõpp-punkti ning kaugusest läheneb päeva jokker – kohalik maaomanik Teevo. “Praegu nad siin tegutsevad – teevad geoloogilisi uurimisi. Ega mulle ei meeldi see. See on absoluutselt arutu projekt. Mitut raudteed on vaja Eestil lõunasse? Eesti on nii pisike riik. Läbi Tartu läheb, keegi ei sõida.” Viimati oli koosolek kolm aastat tagasi. Alguses lubati maad vastu, aga viimane jutt oli, et peab ära müüma.

On vaja ehitada, sest muidu toiduahel kukub kokku

Teevo arutleb: “Miks neid infrastruktuure ehitatakse? Sest aastakümneid on pähe taotud, et ainus viis elamiseks on majanduskasv, teistmoodi ei osata. See kujuneb läbi alateadlike protsesside. On ju tohutu hulk ehitajaid, ning kui nad midagi ei tee, siis kukub toiduahel kokku! Mingi hetk see variseb kõik kokku, aga see on kohutavate tagajärgedega muidugi. Mul on tunne, et teadlikult ei suudagi keegi seda ohjata.”

Siinkohal ei oskagi öelda, kas Teevo räägib majanduskasvust üleüldiselt või konkreetselt raudtee ehitamisest.

Õpitakse läbi valu. Heaolus elav inimene läheb lihtsalt lolliks

Argo arutleb selle üle, kuidas inimeste arv muudkui kasvab, aga loodust aina hävitatakse ja nii palju on metsapõlenguid ... "Kui ajaloos tagasi vaatame, siis inimene on reeglina õppinud ikkagi läbi valu …" Teevo kõkutab naerda: jaa-jah ikka, ega siin tõesti midagi uut ei ole! On valu, siis mõni aeg on jälle stabiilne … Paistab, et kui inimene elab natuke pikemat aega heaolus, siis ta läheb lihtsalt lolliks! Kui enam probleeme ei ole, siis tuleb hakata probleeme otsima, sest et elus peab ju mingi eesmärk olema."

Mõtetega tuleb olla väga ettevaatlik

Teevo räägib, et siinne maapind selline, nagu oleks buldooseriga üle tõmmatud. Siinkandis on söögilaua taga ammusest ajast räägitud, et oleks ükski mägi siin kuskil! Ja nüüd tahavad ehitada lausa kolm! Viadukt ongi ju nagu mägi!

Aga kui raudtee valmis ei saa, siis saavadki nendest suusamäed hoopis!?

Teevo: “Mõtted võivad täide minna, ainult aega võib minna!”

Elu säilib siis, kui teda hoida

Lootuse küla

Pahuksis hääletaja lugu.

Eesti loodus kui pensioni sammas

Eesti looduses on kõik olemas. Räägitakse pensioni sammastest, et mis see pensioni sammas on? See on loodus, onju! Toit tuleb loodusest, küte tuleb loodusest, vesi tuleb loodusest ja seda tuleb hoida. See ei ole mitte midagi inimlikku millest me elame. See on ju kõik jumalik.

Kui ei jõua, siis tee vähemalt 2 minutit

Kui üldse ei viitsi midagi teha, siis mõtlen, et okei, ma teen vähemalt 2 minutit.

Noored ja looduskartus

Silla ületus on alati hea tunne

Ükskõik, kas saad kuivalt üle, vajud sisse või "purre" läheb katki. Ületus on alati hea tunne

Kasekäsn e. must pässik e. chaga

Argo räägib, pässiku saamisloost: Puuritakse tüübliga kase sisse auk ja istutatakse kasekäsnaseen sisse. 3-5 aasta pärast võib siis saaki saada. Ida-Aasias on see väga hinnatud ravimtaim. Looduses kasekäsn tekib nende puude peale mis on vigastatud. Musta pässikut saab puu küljest kätte nt kirve seljaga toksides, aga vahel võib ka õnnestuda käega murda.

Tael

Sellega saab tuld hakatada.

Valguses on pimedus sees, mis teeb kõik palju müstilisemaks

midagi on saladus

Must pässik

Korjata saab kirvekannaga või teinekord saab kätte ka käega. Saab tükid otse vette panna. Aitab kõigi viiruste vastu, immuunsüsteemi tugevdaja.

Karukoobas, basseiniga

3 mäge on siia vaja kokku vedada

Teevo räägib, kuidas sinnasamma on planeeritud 1 ökodukt ja veel 2 viadukti. 3 mäge tuleb siia! Argo arvab, et pole veel mõtet püssi põõsasse visata. Et nt Londonis taheti laiendada Heathrow lennujaama ning kuna see oli rahvusvahelise kliimaleppega vastuolus, kohalikud andsid kohtusse, siis see projekt jäi ära! Teevo: siseriiklikku reisijate voogu ei tule üldse, sest et kui oleks mingi elementaarnegi vajadus rongi järele olnud, siis sisuliselt sõitis ju Pärnu vahet rööbasbuss! 3 vaguniga rong oli kogu aeg pooltühi. Selliselt kuidas praegu asjad on organiseeritud, inimene kaotab ajas, sest peab kas lisaks kasutama autot või käima jala. Targem on autoga sõita. Peavad ju igasi riided ja värki kaasas olema. autovärk edeneb ju ka edasi, elektriautod jne.

pepa.JPG

Pepa ja Ruiku

Vietnami rippkõht. Ei tea, kas lubab paitada?