0
Üheteistkümnes päev

Loonelt Kajamaale

Tere hommikust

Viimase kahe päeva jooksul olen käinud päris mitmes majapidamises, et kuulda inimeste lugusid võimalikust tulevasest raudteest. Need lood on üsna sarnased. Pikemat aega teadmatuses elamine, info nappus. Ei teata, mis ja millal saama hakkab. “Loomulikult ei ole mõnus elada olukorras, kus sinu mugavustsooni sisse tungitakse.” Selline tegelane sai meie loos esindatud: inimene, kes elab vahetult trassi ääres. Otsustasin, et ma enam ustele ei koputa, kui just sügav sisetunne seda ei nõua. Tänase päeva plaan on pigem see, et lasen endani jõuda tegelastel, kes võib-olla esindavad erisugust osapoolt loos, mida me siin avastame ja loome. Vaatan, mida sellise lähenemisega päev toob ja kuidas lugu edasi areneb.

Mõtlen, et kui ma ise pole otsija, kui ma loobun olemast otsija, siis ehk saab minust hoopis leitav. Ja mulle tekitab väga suurt elevust mõte, et hoopis mina olen keegi, kelleni kas siis teadvus või hoopis alateadvus teisi toob. Kes on need, kes jõuavad minuni? Milline on minu elukogemus, olles mitte otsija, vaid leitav?

Võlur

Sain eile Kohila toidupoest uued maagilised kindad, mis aitavad mul end siit võpsikust läbi võluda. Huvitav sõna – "võluda”. Kas võlumine tähendab võluja jaoks ka võlumist või on see võlumine ainult nende jaoks, kes ei saa aru, kuidas tehakse seda, mida võlur teeb? Mis sõnaga võlur ise võlumistest räägib?

Meenub Briti ulmekirjaniku ja leiutaja Arthur C. Clarke’i ütlus: "Maagia on lihtsalt teadus, mida me veel ei mõista." Ehk siis: kas võluri enda jaoks on tema tegevus teadus ja teistele maagia?

Jõudmine mittekuhugi

Lihtsam on käia sissekäidud teed, kui rajada uut. Lihtsam on olla nagu teised. Lihtsam on joonduda sellega, mis on nähtaval, mis juba läheb kuhugi. Siis on turvatunne, et vähemalt jõuan kuhugigi. Kuhugi, kuhu ka varem on mindud. Üksi aga võpsikus uut rada sisse tallates on vaja palju usaldust. Usaldust, et ma ikkagi jõuan kuhugi välja, nii et ma ei pea tagasi minema.

Naljakas on see mõte, mis justkui pakub välja võimaluse, et välja saaks jõuda ka mittekuhugi. Mis koht oleks see mittekuskil, kuhu inimene nii tihti kardab jõuda? Äkki ongi mittekuskile jõudmine jõudmine iseendani? Koht, kus pole keegi teine varem käinud. Koht, kuhu ma ei jõudnud mööda sissekäidud teed, vaid mööda teed, mille ise rajasin, käies teadmatuses, pimedas?

Mida ma siis kogen seal mittekusagil? Olles mittekusagil, ei teki seoseid, ei meenu keegi teine. Õhk oleks nagu elektrit täis – justkui võiks iga hetk midagi juhtuda, aga mitte niivõrd minuga, kuivõrd midagi, mille tunnistajaks ma olen. Ja kui “midagi” ei juhtugi, siis ka sellest pole midagi, sest see tunne, et kõik on võimalik, on juba selle millegi üksiku ülene, sest sisaldab endas absoluutselt kõige potentsiaali.

Fantastiline

Olete teinekord kogenud midagi sellist, et näete kauguses, teiste objektide vahel midagi, mis tundub uskumatu? Tekib elevus, et kas tõesti … Ega ometi mu silmad ei peta? Oleks see vaid nii, et mu silmad ei petaks. Saaks ma vaid kogeda midagi uskumatut, sest kogeda midagi uskumatut, on kogeda täielikku elusolemise tunnet. Aga tihtipeale silmad petavadki, sest lähemale jõudes muundub uskumatuna paistnud objekt millekski tavapäraseks ja sellest arusaamine kustutab elevuse tule, mis hetk tagasi oli süüdanud tunde, justkui oleks kõik võimalik.

Samas, oli see siis vale hetk, mil arvasin end nägemas midagi, mis hiljem osutus millekski muuks? Kas see miski muu mõne teise nurga alt ei võiks muunduda veel millekski järgmiseks? Kas minu uus kogemus nullib ära selle, mis oli? Kuidas on võimalik minult võtta ära midagi, mida ma juba kogesin? Kes on see, kes ütleb, milline perspektiiv on õige? Ja kas ei tundu meile kõige viimasem perspektiiv tihtiainuõige?

Laev

Hakkan elevusest naerma. Ma ei suuda oma silmi uskuda. Kuhu ma ennast võlunud olen? Kauguses, okste vahel arvan end nägevat laeva. Laev metsas. Mu hingamine muutub kiiremaks, sest lähemale liikudes laev ei muundu. Paar sammu veel. Ikka ei muundu! Ikka on laev. No nüüd on küll viimane hetk … millega on päriselt tegu? Ja ta ongi. Laev. Metsas!

Ma tunnen tõelist elusolemise tunnet. Seda, mida ma olen tulnud siia kogema. Seda, kuidas suu vajub lahti, aga süda ei jahtu ära, vastupidi, ta põleb nii eredalt, et kõik mu ümber kaob sellesse valgusevihku. Jään vaid mina ja see tunne, kuni jääb vaid see tunne. Jään vaid Mina, tunne. Rõõmutunne.

Võlutrikk

Vist õppisin ära ühe võlutriki. See toimib järgmiselt: vali välja üks objekt. Keskendu. Keskendu sellele objektile, justkui oleks see ainuke asi siin maailmas. Et on vaid mina ja see. Meie vaid siin lõputus ruumis. Selliselt saan kogeda ühekssaamist, ajatust. Kas mitte siis, kui me ei soovi mitte midagi sellelt miskilt, mis on meie ees või meie ümber, polegi me sellesamaga üks? Kui ma ei soovi midagi, vaid lihtsalt tunnetan, võingi tunda, kuidas mina ja see, me olemegi ainult Mina. Kuidas soovist midagi muuta tekib duaalsus, aga kuni on rahulolu ja pole soovi midagi muuta, kogen ühtsust kõigega.

Seda kirjutades vaatan aknast välja ja mõtlen, et kui ma lihtsalt oleks kuidagi ärganud siia momenti ega teaks millestki midagi, ma ei teaks veel, et saan ennast liigutada ja kui ma ennast kuidagi liigutan, siis maja taamal ei liigu minuga kaasa. Ma ei tea seda, sest ma pole veel liigutanud. Siis kuidas saaksingi üldse aru saada, mis tähendab olla eraldi … ilmselt võiks see kontseptsioon nii kummaline ja arusaamatu tunduda, et kuidas üldse keegi saaks sellise arusaamatuse peale tulla.

Vaadeldes olen vaadeldavaga üks. Ja mõelda vaid, kui armas: kas näiteks loodus, soovimata minult midagi, lihtsalt vaadeldes, kuidas ma metsas liigun, peabki mind endaga samaks? Näeb ja mõtleb: “Näe, mina lähen seal.”

Oomen

Laevast lahkunud, mõtlen, et ehk on maismaale kinni jäänud laev ka tulevase raudtee oomeniks. Midagi, mis kasutust ei leia. Suur uhke objekt meie ühises aias, kuskil aia ääres seismas ja roostetamas, näiteks sealsamas hoovis, kust ma tänase esimene postituse kirjutasin. Mitteteadjad silmaksid teda kaugelt ja imestaksid, et kuidas selline suur masin nüüd omadega siia jõudnud on. Temast saaks turismiobjekt. Mitte sõitmiseks, vaid pildistamiseks. Ja sinna peale oleks täägitud DJ Tiine Rott ja ma mõtleksin taas kord: kuidas see vend ikka igale poole jõuab?

Sandra

Puidujääkide kompositsioon koduhoovis tuleasemel kutsub mind enda suunas. Avastan, et eriliselt kutsuvad objektid on enamasti kõik kuidagi seotud tule või valgusega, valgus tõmbab. Samas, valgust ma ju siia otsima tulingi.

Sisetunne suunab tegema erandit hommikul vastu võetud otsusest – koputan veel ühe maja uksele. Tallinna-Rapla-Türi maantee ääres oleva maja uksele. Vaikus. Kõnnin ümber maja, et jätkata teed, kuni mu ette ilmub neiu, justkui oleks ta otse astunud välja mõnest klassikalisest kirjandusteosest. See on Sandra, kes õpib Inglismaal kirjandust.

Vaatame koos mullakaste, mis on ääristatud mahavõetud puudega, tuleaset ja sauna, kõik on neiu isa valmistatud. Sandra sõnul Rail Balticu tõttu teadmatuses elamine ei muuda igapäevatoimetusi. Nii maanteeamet kui ka Rail Baltic olla käinud nendega rääkimas, aga omavaheline kokkulepe puudub. Ja järgmiseks mõistan, miks just siia uksele koputasin. Minu soov kohtuda kellegagi, kes ei oleks Rail Balticu rajamise vastuleeri esindaja, täitub. Sandra arvamuse kohaselt on Rail Baltic vajalik projekt just riigikaitse vaatenurgast. Sandra on seega peale Pärnu linnapead esimene inimene, kes näeb raudtee rajamises kasulikku.

Marika Aru ja Kaarin Kivirähk (KKEK)

Järgmised paar tundi kulgeb koos Marika ja Kaariniga, kes tulid Postimehe jaoks intervjuud tegema.

Mees, laps ja nommid

Naine

Unetud ööd uute teadasaamiste tulemusena. Ta räägib kuidasd suur ülllatus oli see, kui ta leidis joonised, mille kohaselt läheb raudtee üle tema kinnistu, kuigi teda ennast polnud sellest teavitatudki. Seejärel hakkas ta uurima, et kuidas saab projekteerida ilma tema teadmata tema kinnistule.

Kraaviületus

Hobused

Pime tee

Mõnikord, kui jätta vana seljataha, laiub ees pimedus ja tühjus. Ütlen mõnikord, sest alati see nii ei ole, tihtilugu on miski muu kohe ootamas, tuleb nii ruttu asemele, et me ei pruugi arugi saada, et ta tuli just seetõttu, et teine sai maha jäetud. Seda pimedust kaugelt silmitsedes ei pruugigi näida, et on mõtet edasi minna, sest miks minna edasi sinna, kus midagi ei paista olevat? Ja siis võibki tulla tühjus ka iseendasse, tunne, et midagi on puudu. Ja pimedus ka hirmutab, sest seal võib ju olla, kes teab mis. Ilmselgelt kõik see kõige hullem. Pimedusele lähenedes aga kõik muutub. Kui hakata liikuma selle sisse, siis teerada ilmub. Alati. Ja keegi ei söö kedagi ära. Vähemalt minul pole juhtunud.

Surm

lll