0
Kaheteistkümnes päev

Kajamaalt Ülemiste raudteejaamani

Varajane kohting

Rännaku viimane päev algab Saku lähistel, kitsal kruusateel, kohtumisega põlluservas. Varavalges on meie ümber udu ja taamal sellesse samasse udusse haihtuvad kitsed. Kohtun kellegagi, keda huvitan mina, kes uurib, et mida ma arvan ja mida olen kogenud, kes pildistab minust tikutopsisuuruse pildi, mistõttu pole mulgi selle vastu midagi. Tikutopsisuurusel pildil olen valmis olema kuidas iganes. Siiski päris “kohting kohting” see ei ole, vaid vestlus Arp Mülleriga Vikerraadio jaoks.

Vääna jõe mäng

Üks küsimusi, mille Arp esitas, oli:“Kas hakkadki siit otse minema, läbi heinamaa ja Vääna jõe suunas?” Jah, siit lähen, alati lähen, seni, kuni enam ei saa minna. Miks ei peaks ma midagi mitte tegema enne, kui mul pole kogemust, et seda ei saa teha? Lähenen igale veekogule enesekindlalt, sest usun siiralt, et igast veekogust on võimalik üle saada. Et alati on olemas mingisugune lahendus, et “probleem” ja lahendus on ühe terviku osad. Üks ei saa olla ilma teiseta.

Teinekord mulle tundubki, et viibin mingisuguses mängus, kus olen loonud endale probleemi (ja tegelikult kasutan aina vähem sõna “probleem”, olen asendamas seda teisega: “väljakutse”). Kui mina olen loonud väljakutse, mis hõlmab ka seda, et väljakutse on justkui ise tulnud minuni, siis peab ka minul olemas olema lahendus. Mis selle asja mõte siis muidu oleks? Miks peaks väljakutse tulema kellegi juurde, kes pole võimeline seda lahendama?

Aga Vääna jõgi paistab olevat sügav. Sahmin mööda jõeäärt nii ühes kui teises suunas, püüdes jõge üle kavaldada. Üle pääseda. Läbi pääseda. Teisele poole kallast saada. Kuidagigi. Ei saa, vesi on nii kõrge ja takistab mu teekonda igal suunal. Pean tunnistama lüüasaamist ja ette võtma kõige hullema variandi – tuldud teed mööda tagasi minema.

Loomulikult ei juhtu elus mitte midagi ilma põhjuseta. Kohe kohtan ühte oma lemmiktegelast.

Kahtlev kalamees

Lähenen mehele, kes minu saabudes aktiveerub, justkui oleksime videomängus. Kes teab, ehk tõesti olemegi? Hiljem märkan telefonis sõbra imestavat sõnumit: kas see mees oligi sinna tulnud selleks, et sinuga kalapüügist rääkida?

Igatahes, mersuga mees on tulnud kalale, aga kalade püüdmise asemel hoopis ise langenud kahtluste võrku. Seisab seal auto kõrval, pea kohal sõudmas aeglased sigaretisuitsupilved.

“Tahtsin kalale tulla, aga vesi on nii suur.”

Mis asi see vesi on?

“Vesi on jõle suur nagu, minu arust kala ei taha sellise suure veega võtta nagu!”

Aga te pole proovinudki ju, ütlen iseendaga üsna rahul olles, sest tähelepanek teeb nalja meile mõlemale.

“Eii-noohh,” ütleb mees naerust toibudes, “üldiselt on nii, et kui vesi järsku tõuseb, siis kala ei võta!”

Vaga vesi, sügav põhi

Meest Rail Baltic nii väga ei huvita (jõest tuleb ju sild üle!), teda huvitab ainult kalapüük. “Suured haugid, näiteks … no mina ei ole saanud neljakilost, aga paar nädalat tagasi, siis ma sain siit ühe kahekilose haugi ja siis … Oli kohe päris suur haug, mida ma nägin! No ma arvan, et nii kolm, pool neli kilo! Korraks oli otsas … aga läks minema! Aga nüüd, kui see vihm tuli, siis vesi on nii suureks läinud. Muidu, kui jõgi on normaalses seisus, on see stabiilselt 1,5 meetrit sügav.”

Ja praegu on kui palju?

“Ma arvan, et see on umbes 40 cm tõusnud. Arvasin, et on alla läinud, aga ei tühjagi ei ole!”

“Siin on jõle hästi kala! Siin on isegi forelli olnud sees ja suurt haugi! Ütleme nii, et mingi poolekilone särg ei ole siin mingi haruldus! Ja suured haugid [tundub olevat mehe lemmikkala] ja linaskit, igasugust kala on siin sees! Tundub, et mõttetu jõgi, et kunagi on valatud, aga tegelikult on see jumala hea jõgi! Üks oli isegi saanud eelmine aasta siit meriforelli, siit samasest! Mis tundub jube veider, et ta ei tohiks kuidagi siia üles saada, aga ikkagi saab, jah!”

Andres ja Triin

Kui kalamehega vestlen, saabub ootamatult Andres Lindemann, seekord koos neiuga. Mind tabab justkui reaalsus. Hetk tagasi oli tunne, et viibin mingisuguses muinasjutus, ja nüüd see kuidagi kaob.

Andres tutvustab mulle Triinu ning ütleb, et Triin on hästi suur Rail Balticu maade spetsialist. Nende sõnul on oodata veel nii keskkonnajuhi kui ka tehnilise juhi liitumist Saustinõmme kandis. Tunnen esimest korda teatavat ülekoormatuse tunnet, just nagu müüja võib tunda, kui kell on 21.55 ja poodi ilmub ühtäkki hästi palju ostlejaid. Tean, et kui on kindel soov täna Tallinna jõuda, tuleb mul läbida üle 50 kilomeetri. Tekib hirm, et kas on mul piisavalt energiat, et nelja inimesega suhelda. Esimest korda tunnen, et ajastus justkui pole ideaalne, et asi kipub mu kontrolli alt väljuma.

Ehk on selle põhjuseks asjaolu, et esimest korda rännaku jooksul on mul plaanis kuskile jõuda. Esimest korda ei ole ma enam ainult siin, vaid osaliselt juba seal, Tallinnas. Ja seetõttu on mul ka vähem energiat, olen ju kahes kohas korraga. Ootamatult ilmuvad inimesed ei ole enam alati oodatud osa reaalsusekogemusest, mis huvitub lihtsalt siinolekust, vaid on ühtäkki hoopis takistused minu ja minu eesmärgi vahel.

Kogen vahetu kogemise keerukust, kuna minu reaalsusesse on ilmunud hirm, et ma ei jõuagi täna koju. Hirmule lisandub süütunne sellepärast, et tunnen nii, nagu tunnen. Et selle asemel, et olla tänulik nende tuleku üle, olen hakanud hoopis salaja mossitama.

Maade omandamine

Peale mõningast vaikuses kõndimist uurin, kas Andres ja Triin on senist videoülekannet vaadates midagi kasulikku näinud. Triin nendib, et maaomanike teadmatus teinekord natuke üllatab, sest tegelikult paljudel maadel, eriti Raplamaal ja Põhja-Pärnumaal, on kavandamine ka juba käimas ning et seal toimus väga aktiivne suhtlus maaomanikega.

“Aga kui inimesed väidavad, et nendega pole suheldud, siis teame, et saame veel paremini edaspidi teha. Õppida on palju.” Andres räägib veidi lähemalt maaomanikega suhtlemise problemaatikast. Triinu ja Andrese sõnul on praeguseks hetkeks omandatud kuskil 250 kinnistut.

Seisan endal ees

Tunnen survet midagi küsida, aga mul pole häid küsimusi. Tunnen, et pean neid kuidagi pingestatult enda mõistusega taga ajama, et need ei jõua minuni loomulikult, justkui oleksin kaanega pealtpoolt kinni keeratud nagu hoidis, miski iseeneses ja mitte osa suurest tervikust, kus muidu jooksevad läbi igasugused huvitavad küsimused täiesti iseenesest.

Võib-olla ongi siiani kõik olnud niivõrd orgaaniline, sest olen olnud loodusega ühes rütmis, soovinud sedasama, mida Temagi. Ja nüüd olen järsku mingisuguses teises kontekstis, mingis huvide konfliktis koos nendega, kes ei taha sedasama, mida mina. Tunnen teatavat vastumeelsust enda sees ja seda, kuidas see mind väsitab. Tunnen, et mul ei ole praegu piisavalt tähelepanu, mida anda. Hiljem mõistan, et minu vastumeelsus ja suutmatus olla vastuvõtlik ja tänulik raskendas meie koosviibimist. Seisin iseendal ees, väsitasin ise ennast, kuigi oleks saanud ka teisiti. Või pigem ilmselt ei oleks saanud, aga tänu sellele õppetunnile saab tulevikus.

Roland Müür ja Alvar Salomets

Lagendiku servas ootavad meid Roland Müür ja Anvar Salomets. Roland on Rail Baltic Estonia OÜ keskkonnajuht ja Anvar Salomets on aastaks 2024 juhatuse esimees. "Kas päris täpselt mööda joont ongi vaja kõndida? 20 meetrit eemal oleks lihtsam,” ütleb Anvar, kes tundub ootamisest veidi kärsitu olevat, aga samas naeratab mulle püüdlikult.

Selgitan, et olen nagu rong, lähen kompromissitult läbi! Et kui olen ühe korra ära otsustanud, et lähen otse, siis ei pea rohkem seda otsust tegema ja ehk kokkuvõttes läheb vähem aega. Tundub, et mu selgitus meestele sobib, mispeale Anvar sõnab: “Sinu tempo, me vaatasime, oli muljetavaldav!”

Raudtee kõrgus

Siin, kus praegu seisame, tuleb Anvari sõnul raudtee kolme-nelja meetri kõrgusele. Roland täpsustab, et raudtee ei pruugi alati sellist kõrgust vajada, aga täiendavad läbipääsud, mis sinna on vaja teha, nõuavad kõrguse suurendamist. Lisaks räägib Roland sellest, kuidas nad hiljuti planeerisid väikeulukide läbipääse muldkehast ning see tõstis kohe raudtee kõrgust 50–60 cm võrra.

Selleks et aimu saada sellest, milline Rail Baltic keskkonnas välja hakkab nägema, soovitab ta võrdluseks pilgu peale heita Aegviidu rongiliinile.Kuna seal on kaks rööpapaari, näeb selle pealt kõige paremini ära, kui kõrge Rail Balticu trass olema saab.

“Samas mõnes kohas on raudtee ka maapinnast madalamal, näiteks Kangru külas, kuhu kohe jõuame,” lisab Roland.

Ökoduktiriik Eesti

Roland räägib, kuidas algselt oli planeeritud ökodukte 24, aga peale loomade liikumise analüüsimist lisandus veel üks ökodukt. Lisaks on veel pääsud, mis hakkavad minema raudtee alt läbi. “Tavapärasega võrreldes on ökodukte ikka ülipalju! Kui vaatame lähiriike, siis üheski riigis pole isegi kokku nii palju ökodukte, kui läheb Rail Balticu trassile, räägib Roland. “Näiteks Rootsi ökoduktide arv oli mõni aasta tagasi vaid kaks tükki kogu riigi peale.”

Ilus ettekujutus raudteest postidel

Uurin, et kui palju oleks ehitus kallim, kui raudtee oleks postide peal. Kas kunagi on olnud see variant ka arutlusel?

Keegi vist pole arvutanud seda, ütleb Roland. Postide puhul on alati küsimus, kui kõrge see raudtee peaks olema. Kui tihedalt peaks poste olema? Rääma rabasse, kuigi raudtee tuleb raba peale, rajatakse alla killustikust postid, aga nende postide vahekaugus on kõigest 60 cm.

Postidel raudtee tundub küll ideaalne, aga see toob palju küsimusi. Näiteks, kui tõstame raudtee üles, siis kohe suureneb ala, mida see oma müraga mõjutab. Teiseks hooldus: näiteks on vaja lund lükata ja kui sinna on ühtlasi tehtud müratõkkesein, siis muutub lume lükkamine keeruliseks. Kuhu lumi siis panna? Kolmandaks: kui juhtub õnnetus? Kuidas tagada päästetehnika seal üleval, teise või kolmanda korruse kõrgusel? Kuidas rajada kauba- ja reisijaamu? Ja raudtee viimisel üles on tavapraktika, et kaks kolmandikku sellest kõrgusest, mis sa näed üleval, on maa all. Ehk siis näiteks Rääma rabas, kus raudtee oleks postidel, ei tähendaks see raba puutumatust, vaid seda, et kaks kolmandik ehitust on maa all ja mõjutab vee režiimi jne. Ehk siis visioonides tundub hästi kena ja hõre, aga praktikas ei pruugi see nii olla.

Saustinõmme viadukt ja uuenenud maastikult väljapääsu otsiv jahimees Ago

Oleme jõudnud, võiks öelda, et Rail Balticu nurgakivini. Siin, Saustinõmmel, on varsti valmimas esimene ja ka üks suuremaid viadukte. Meie juurde tuleb esmalt töömees, taas kord kõnelemas inglise keeles, ja uurib, miks meil kiivreid peas ei ole. Kurjustab. Järgmiseks rallitab meieni aga punase vanemat laadi maasturiga mees ja laseb autoakna alla. Suurnurgad kõrvuni, küsib: “Siit saab kuskilt tee peale ka või?” Lasun, et meiegi ei tea veel, otsime isegi, et kust edasi saaks. Uurin vastu, et mis teie siin teete.

“Ma tulin siia uurima … Siin sai vanasti väga head põdrajahti tehtud. Uurin jälgi, et kas siin on veel põtru või ei ole.”

No kas siin on veel põtru?

“Praegu tulevad küll veel, nad sealt Viljandi maanteelt saavad tulla.”

Aga kuidas raudtee-ehitus põtradele mõjub?

“Eks ta ikka segab kõvasti. Siin olid väga head jahikohad. Siin on mändi palju ja põtradel on hea elu siin. Aga nüüd enam ei ole muidugi! Nad ei pääse liikuma, igal pool on teed ja aiad ees. Sigu oli siin ka kunagi, aga taud võttis ära kõik.”

Arhitektuurimees ilves

Jahimees ei usu, et loomad ökodukte kasutama hakkavad. “Loom on metsaloom ja tema selliseid kunstehitisi …” Vangutab pead, siis aga elavneb: “Ilves!” Tema on siuke arhitektuurihuviline, ta läheb igale poole ja uurib, ta on hirmus uudishimulik! Tema käib igalt poolt läbi ja ronib ka päris kõrgele. Me omakeskis ikka ütleme, et arhitektuurimees on käinud siin!”

Karu viskas põõsa kraavi

Jahimees jätkab: “Mina olen üks kord elus karu näinud. Passisin siga ja õhtu hakkas videvikuks minema. Minust eemal, kuskil viie-kuuekümne sammu kaugusel oli metsik punase sõstra põõsas, marjad küljes. “Mina vaatan järsku,” imiteerib kätega binokli kasutamist, “karu tuleb metsast välja, läheb põõsa juurde. Võtab natuke neid marju ja siis krahmab selle terve põõsa sülle, juurtega mulla seest välja, viskab kraavi ja läheb minema! Kas need marjad olid liiga hapud või mis seal oli, kurat?” hakkab mees meenutuse peale naerma. “Siis ma nägin, millise lihtsa käpaliigutusega tõstis selle põõsa maa seest välja, igavesti suure mättaga!”

“Padisel oli karu ajus eelmine nädal ja ajas kõik loomad minema. Ta on nii nobe sell, jookseb 60 kilomeetrit tunnis! Võtab põdravasika kinni lõdva lõuaga. Teda on väga hea nämmida!”

Rebasetund

Nüüd rebasest. “Rebane kooserab alati tund aega enne ja pärast päikeseloojangut ja päikesetõusu. Rebasetunniks nimetatakse seda. Siis ta on väga aktiivne!”

Räägin, kuidas ma kohtasin kalmistuvahti, kes rääkis, et kalmistul käivad rebased, lükkavad küünlaid pikali ja söövad rasva.

“No küünlarasva söövad paljud linnud ka ja rebane ka. No aga mis sa näljaga teed!?” küsib jahimees naerdes.

Sööd rasva, naeran vastu.

“Vanakurat pidi kärbseid ka sööma, kui näljane!” naerab jahimees veel edasi.

Metsakunstnikuga kohtumine ehk Reaalprojekti kolmas ilmumine

Männiku karjääri ääres, esialgu üksildasena näiva auto juures kohtun järsku mehega, kellega nii teretame kui ka küsime järgneva küsimuse samaaegselt: “Teie auto või?” ja “Sina oled see, kes käib rada läbi?” Jälle koos: “Jah” ja “Jah.” “Ma olen sust juba kuulnud!” ütleb mees uhkusega, justkui teaks minust saladusi, mida ma ise ei tea. No ma olen juba 12 päeva kõndinud ka, vastan. Mees küsib igasugu küsimusi, et kuidas läks ja kus olen ööbinud, miks seda teen ja kas karusid olen näinud. Viimaks: “Nägid puude peal märke ka?” Rõõmustan, sest lõpuks saan nime panna hulgalistele roosadele metsas nähtud tähistele, ja teen kohe järelduse: sina oledki see, kes on metsa täis spreitanud, gräfitit teinud puude peale? “Näopildid on minu omad!” Vastab mees, taas kord uhkusega. Ta jätkab: “Ma käisin Kaismaal pühapäeval ja inimene ütles, et sa olid seal käinud, see naisterahvas, kes sulle pirukaid andis. Me käisime ka seal!” Ahah, kas .saite ka pirukaid, uurin. “Meie ei saanud,” vangutab mees salakavalalt pead, “sa olid kõik juba ära söönud.”

Berliini. Erilise piletiga

Uurin mehe arvamust projekti kohta ning ta arvab, et projekt on hästi tore. Juba ootab, et saaks rongiga Berliini sõita. Kasutan võimalust teda rongilt maa peale tuua ning sõnan: selle rongiga ei saa Berliini. Mees ei soovi aga maa peale tulla ning lausub: “Saab ikka, mul on special-pilet!”

Kurna oja

Bhomrah ERAMAA hauakivi

Mõnikord juhtub elus asju, mida ei ole ilmselt võimalik sõnadega edasi anda. Kuulaja peaks selle mõistmiseks olema kogenud kõike seda, mida mina olen kogenud. See hetk on justkui õie puhkemishetk. Seda poleks saanud juhtuda ilma, et talle oleks eelnenud absoluutselt kõik need sammud, mis selleni viisid. Ja nende jaoks, kes neid samme ei astunud, jääb see hetk märkamatuks, seda polegi nagu olemas. Ehk ongi see olemasolemise tunne miski, mille on kasvatanud teekond. Iga samm, mis pruukis tunduda suvaline, oli millegi äärmiselt tähendusrikka koostisosa. Õie puhkemise hetkel tulevad need justkui kõik korraga meelde, joonistuvad, valgustuvad hetkeks välja mu mälusalves.

Üks maagilisemaid kohtumisi rännaku jooksul oli selle hauakivi märkamine. Keset lahendikku, kitsa teeraja kõrval, mis ühendab Kurna jõge Järveküla alajaamaga ja kuhu kõrvale jääb üsnagi hiljuti rajatud Uuesalu elamurajoon, märkan rohu sisse visatud hauakivi, kuhu on graveeritud: “Bhomrah ERAMAA”. Justkui tähistamaks eramaadest ülesõitu “Trail Balticu” projekti elluviimiseks. Guugeldades teen väikese tähevea ning otsingust tuleb välja pilt "Bromrahist", kes on metsiku looduse jumal ja kaitsja, kes on küll suur, aga kellel puudub kõnevõime. Saadan selle pildi Levila Danielile, kes tõdeb rõõmsalt, et see on just see, mis on Levila missioon: anda sõna rahvale, kes on küll olemuselt suurem kui täidesaatvad jõud, kuid kellel tihtipeale puudub hääl.

Rein

Pea kõigile inimestele on salasilm mu rinnal jäänud seni märkamatuks. Isegi peale seda, kui olen maininud, et filmin trassi. Kohtan Reinu, kes aga kohe seda märkab ja meie vestluse ajal oma pilgud minu inim- ja kaamerasilma vahel jagab.

Mis teete?

“Üritan muru niita.”

Arutleme, kust täpselt trass peaks tulema. Trass lõikab mu maa pooleks, ütleb Rein samal ajal mult sodi peast pühkides. Ligipääsu lähedalt maale ei tule, kilomeeter siin- ja sealpool. Midagi ilusat siin ei ole, aga tuleb leppida.

“Isiklikust seisukohast mulle muidugi ei meeldi, et ta mu maa pooleks lõikab, aga ma arvan, et teda on vaja. Infrastruktuuri on vaja. Mina oleks meelsamini muidugi näinud seda, et oleks ammu juba põhimaanteed välja ehitatud, siis poleks seda Rail Balticut vaja olnud. Minuga mingeid tehinguid tehtud ei ole. Lihtsalt ma tean, et siia tuleb ka kõik. Minuga ei ole keegi … On vaid küsitud, kas võib uuringuid teha ja see on ka kõik.”

Vaatame eemalolevate hoonete poole ning Rein räägib, kuidas tegelikult ka see oli kunagi nende pere maa. 1990ndate alguses, kui maid tagastati, siis sovhoosimehed petsid ta isa ära ning nad ei saanudki oma maad tagasi.

issi.JPG

Teadlane Ago Samoson

Kodule lähenedes ilmub põõsast välja rändaja isa, kellel jagub hulganisti oma arvamusi , mõtteid ja ettepanekuid Rail Balticu osas.

prygi.PNG

Mahaunustatud kraam

Maja Põrguvälja teel

Okste vahelt ilmub suur elumaja, kuid ma lihtsalt heidan talle pilgu peale ning ei lähe lähemalt uurima. Maja tundub vaikne, võib-olla on see minu soovmõtlemine, et seal ei ole kedagi, kes uksele tuleks. Palju kilomeetreid on veel minna ning minu soov täna Ülemistesse jõuda ja retk lõpetada ei lase mul majaga lähemalt tutvust teha.

Maja Põrguvälja teel ( 2024 juuli )

  1. Põrguvälja viadukti ehitus. Maja seisab trassiehituse kõrval mahajäetuna. Kõik, mis lihtsasti purustada võimalik, on purustatud. Aknaklaasid, wc, kamin, sahtlid. Tuul puhub läbi maja ning seistelt kistud tapeet tantsib tuules. Treppi ei ole. Siin-seal vedelevad eelmisest elust majja jäänud asjad.

Timo

Minu rännaku viimaseks vestluspartneriks saab Timo, kellega räägime sellest, et mis trikke oleks võimalik kopaga teha.

Saku terviserajad

Siin on eriti kena mets, siin on suusarajad, laste koolitrennid. Mis sellest alast saab, kuidas ta siit läbi minema hakkab?

Kunstiprojekt

Kunstiprojekt, filmiprojekt, ajakirjandusprojekt