0
Viies päev

Pärnu Metsakalmistult Räägu ojani

Kuidas sul tekkis mõte Iklast alates see trass jala läbi käia?

Tänast päeva alustan koos Karl Hütiga, kes on tulnud minuga intervjuud tegema Pärnu Postimehe jaoks.

Räägin Karlile, kuidas internetist infot kogudes oli raske aru saada üldisest pildist. Soovisin saada sellest projektist enda kogemust ning luua situatsiooni, mis on avatud kõigile osalemiseks, et näha, mida see endaga kaasa tuua võib. Hetkel on minu jaoks kõik väga segane, aga paarikümne aasta pärast on ilmselt võimalik kogu see Rail Balticu lugu paari lausega kokku võtta. Aga ehk on juba praegu võimalik seda mingil määral mõista, kui ennast sellesse "uputada”? Empiiriline kogemus on minu hinnangul kõige usaldusväärsem allikas teadmiste omandamiseks.

Mis varustus sul kaasas on, kus sa ööbinud oled?

Algsest romantilisest plaanist võtta kaasa ka kõik ööbimisasjad ja magada metsas jäi lõpuks kotti järele vaid salvestustehnika, veepudel ja mõned snäkid. Aga võiks öelda, et ühest romantikast loobumine kinkis mulle teise, ehk isegi palju ilusama. Täna öösel ööbisin surnuaias. Mul on juba aasta aega olnud soov sauna minna ja eile, kui ma jõudsin Imbi juurde, kes töötab surnuaiavahina ja elab majas, mis asub siinsamas surnuaia territooriumil, siis tal oligi juba saun soe. Mõnikümmend sekundit hiljem olin saunalaval, juustuvõileib näpus.

Imbi rääkis, kuidas ta on kangesti hädas rebastega, kes need söövad surnuaias küünlaid! Isegi kui küünlad põlevad, lükkavad nad need ümber ja söövad alt ära! Sellele eelneval ööl olin Ilvesel, Reeda Pärdi ja Jürgeni juures. Hommikul, kui kööki läksin, leidsin eest pereisa, kes juuksefööniga mu jalanõude sisetaldu kuivatas. Loobudes plaanist metsas ööbida, olen igaks õhtuks saanud asemele perekonna, kes mind toetab. Selliselt kulgedes on tekkinud tunne, justkui oleks mul iga päev erinev identiteet ning alles õhtu saabudes näen, kuhu perekonda ma seekord kuulun. Sellega seoses meenub üks lapsepõlve lemmikseriaal, “Ajahüpe”, kus peategelane doktor Sam Beckett “hüppas” erinevate inimeste eludesse.

Vanad püksid

Karl küsib: “Mis sa ise Rail Balticust arvad, kas see on vajalik sellisel kujul või ei ole vajalik?” Lõplikku vastust ei oska ma praegu anda, aga hetkel kaldun … ja vastan küsimusele küsimusega … On sul ka mõnikord nii olnud, et näed poes mingit ilusat asja ja hullult tahad seda. Aga siis sa pärast ikkagi ei kasuta seda ja vanad püksid on ikka paremad?

Kodutehnika soos, liivakarjäärid ja Pärnu kaubaterminal

Siin hakkame esimest korda nägema mateeriat, mis on oma toimivast keskkonnast eemale toodud. Siin, kus praegu viibin, on 2024. aastal suured liivakarjäärid ning siiasamasse on planeeritud Rail Balticu Pärnu kaubaterminal. Liivakarjäärist veetakse liiva lähedalasuva Röövliaugu tee ökodukti ehitamiseks. Kas mitte Kristjan Kaunissaare ei öelnud, et liivakaarjääre juurde ei rajata?

Kui hetkeks ei saja, siis mõtlen, et nüüd ei sajagi enam kunagi

… aga siis hakkab ikka sadama. Täna mul on tunne, et ma olen nii võimas, et suudan ilma kontrollida. Sajab. Kui panen vihmamantli selga, siis jääb vihm järele. Kui võtan vihmamantli seljast, siis hakkab sadama. Aga võib-olla on see hoopis keegi noor ilmapoiss, kes avastab just praegu, et ta kontrollib inimest. Sajad. Inimene on vihmamantlis. Jätad järele. Inimene võtab mantli seljast. Sajad. Inimene paneb mantli selga. Jätad järele, inimene võtab mantli seljast. See ilmapoiss mängib minuga just nagu laps, kes on avastanud laelambi seinalüliti võlud. Teisel pool olen aga mina, kes arvab, et just mina kontrollin teda. Aga kes siis keda kontrollib? Ehk on kontroll kõigest perspektiivi küsimus? Ja kui mõlemal pool on arusaam, et on kontroll, kas siis üldse on kontroll või on see kõigest illusioon? Ja kui kontrolli olemasolu illusioonist lahti lasta, kas me mitte ei avasta sünkrooniat?

Me oleme üksteist leidnud ja tunneme üksteise vastu huvi, meie vahel on tekkinud sünkroonia.

Lisaks meenuvad Kate Bushi laulu "Cloudbusting" sõnad: _ But every time it rains you're here in my head Like the sun coming out Ooh, I just know that something good is gonna happen I don't know when But just saying it could even make it happen _

Raba, prügila ja päikesepark

Vikipeedias Rääma raba kohta palju infot ei ole, peale selle, et raba pindala on 2000 h, turba paksus on kuni 5 meetrit ja et raba põhjaosas on mitu freesturba välja. Teistest allikatest edasi uurides saan teada, et raba edelaosas asus 1957.–2011. aastani 18,4 hektari suurune Rääma prügila, millest kogutakse peale sulgemist umbes 15 aastat mürgist prügigaasi ning utiliseerituks kuulutatakse prügila alles 30 aastat peale sulgemist ehk siis aastal 2041. Lisaks saan teada, et 2019. aastal avati endise prügila territooriumil Pärnu päikesepark, mis on Eesti suurim päikeseelektrijaam. Niisiis on see koht, mis varem kogus prügi ja kaost, tänapäeval aga valgust, päikesevalgust.

Hirmupasun

Ma pole kindel, mis see oli, mis juhtis mu käe “karupasuna” järele. Ühtäkki oli selline tunne, et maastik hakkab mind endasse neelama, et ma ei kõnni enam ainult horisontaalselt, vaid ka vertikaalselt. Ja kui ma liigun vertikaalselt, siis allapoole, jään kinni ning muutun saagiks. Kas oli see hirm, mis niimoodi mu reaalsust hakkas painutama, mind maa alla tõmbama? Kas neeldusin ka tegelikult? "Karupasunat puhudes kogesin, justkui oleksin kogu selle raskuse enese seest minema puhunud.

Olen tuttav sellega, kuidas emotsioone saab läbi loomingu muundada, kuidas kõige kurvemast hetkest ilmub paberile kõige rõõmsam teos. Ehk oli siin tegu samalaadse alkeemilise protsessiga, ainult et hirm sai muundatud sellisesse vormi, mida inimese silm ei näe, aga mis sealjuures ju ei pruugi tähendada, et pole ühtegi silma, mis seda ei näe. Ehk näevad minu muundunud hirmuhüüet puud või põõsad? Huvitav, milline see välja näeb … see olend, kelle ma endast vabastasin ja metsa lahti lasksin? Kuhu ta läheb ja mida ette võtab nüüd, kui ta on vaba?

duubel.JPG

TV3-duubel

Üle heinamaa sammudes märkan kauguses püstolreporterit koos kaameramehega videoklippi salvestamas. Neile lähenedes meenuvad mulle ühtäkki justkui korraga kõik absurdsed videoklipid, mille aineks mingi totakas olukord “juhusliku” inimese ja püstolreporteri vahel. Juba natuke tunnengi, nagu oleksin mingi klipi tegelane. Ütlen endale: “Loodan, et ma midagi lolli ei ütle.” Ja kohtungi seal nendega, “juhuslikult”.

Hirmus koer, sõbralik koer

Üle lagendiku jookseb meie suunas suur musta värvi koer. Ma tean teda. Ma nägin teda siin mõni aasta tagasi ja mul on meeles, justkui oleks tal olnud kümme silma. Tol korral olin autoga ega saanud autost välja tulla, sest kartsin teda nii väga. Nüüd aga, Tuuli ja Kalevi juuresolekul, vaadates koera meie suunas jooksmas, on mu olek usaldavam. Tunnen vaprust, sest ma pole siin üksi. Päike paistab ja mul on nii hea olla siin teistega koos. Koer jõuab meieni ning laseb ennast paitada ja tuleb mind hiljem ära saatma. Ühed kõige ilusamad hetked elus on need, kus meie ettekujutus, antud juhul hirm, mis oli elanud minu sees need kaks aastat, ajast, mil ma sedasama koera eelmine kord nägin, lahustub reaalsuse karastavas äratuses. Hetk, mil kogen terve kehaga ümberlülitust hirmust ja pimedusest valguseks ja usalduseks. Kus saan teada, et see, mida kartsin, ei asunudki kunagi minust väljaspool. Et koer oli kuri vaid minu mõtetes. Et koera tegi kurjaks minu hirm, hirm mis oli sündinud siis, kui sarnane koer mind lapsepõlves kannist hammustas nii, et aluspükstesse tuli auk. Tolle koera nimi oli Karru.

meelis ja karu.JPG

Meelis ja Karu

Oti teel kohtun ma Meelise ja tema sõbraliku koeraga, kelle nimi on Karu. Meelis räägib mulle, mis on praegune seis, kuidas mets õigatakse pooleks ja asendustükk tahetakse antakse sinna, kuhu ligi ei pääse. Ühtlasi teeb Meelis mulle ringkäigu oma koduhoovis ja muuhulgas räägib kuidas tema juurde tuli kassipoeg ja kuidas ta on istutanud kuuseheki helitõkkeks.

l6uad.JPG

Lõuad

Pärnu jõgi

Ajujaht

Räägin sellest, kuidas retke proovipäeval sattsuin keset ajujahti ning mul ei lubatud edasi liikuda. Olles eelnevalt juba mõned tunnid vihmas viibinud, hakkas mul väga külm ning seetõttu pidin poole päeva pealt katkestama. See oli ainus kord kui mul tõsiselt külm hakkas, sest kui olla märg ja samal ajal pole edasiliikumise võimalust, hakkab keha kiiresti jahtuma.

KH: Kuidas sa selleks retkeks ette valmistusid?

Räägin sellest, kuidas minu jaoks ettevalmistuse hulka kuulusid 1000km rattasõit, 2 aastatagune retk samal trajektooril, vee joomine, info tarbimise vähendamine. Lisaks räägin kõrgandatud motivatsioonitundest tänu sellele, et minu rinnale on kinnitatud kaamera, tekib hasart jäädvustada ilusat teekonda. Kõik on ülimalt nauditav kui just külm ei hakka.

Peenike punane joon

Alati kui räägitakse Rail Balticust, siis näeme illustreerivaid pilte, kaart millele on joonistatud punane joon mis juba tähistab seda trassi mis sellele kohale kaardil tuleb. Sooviks anda ka loodusele võimaluse ennast esindada ja et me näeksime tõesti palju seda loodust on, kui suur see ala on. Et suudaksime seda veidi hoomata. Mul läheb aega 12 päeva et seda paika läbida ja soovin, et inimestel oleks võimalus näha, et millest me siis ikkagi räägime kui me räägime ühest Rail Balticu diili osast. Mis seal on ja milliseid mõtteid võiks tekitada seal viibimine.

Antud postituse pealkirja puhul ei saa mööda mõtetest peenikesest punasest joonest millest on saanud inglise keeles kõnekäänd ja mis tuleneb vahejuhtumist Krimmi sõja ajal, kus umbes 500 meest 93. Sutherlandi mägismaalastest Sir Colin Campbelli juhtimisel, keda abistasid 100 kõndivat haavatut, 40 lahkunud kaardiväelast ja mida toetas suur hulk Türgi jalaväelasi, tulejoone venelaste ratsaväe vastu, mille tulemusena venelased taandusid.

The Thin Red Line has become an English language figure of speech for any thinly spread military unit holding firm against attack. The phrase has also taken on the metaphorical meaning of the barrier which the relatively limited armed forces of a country present to potential attackers.

Rail Baltica Pärnu International Station

Rääma raba õpetused

Miniatuursed maastikud

Suur karukoobas?

Täna tungib minu sees elav ja hirmuga ellu ärkav karu eriti lähedale

Karuhirmutaja koeraotsija

Mudasaapatants

Meil on siuke projekt, et kõik on täpselt nii nagu olema peab

Tuuli ja Kalev soovivad veel materjali filmida ning uurivad, et kas mul on kiire. Imeline asi selle projekti juures on see, et jah, lõpuks peaks jõudma Tallinna, aga kõik mis juhtub vahepeal, on nii nagu olema peab. Mul ei ole kuskile kiire, ma ei pea kuskil olema. Olen täiesti vaba, ilma ootuste ja lootusteta ning seetõttu valmis langema elu kulgemisse ja saama pealtvaatajaks sellele, mis elu ette toob. Meenub see, et isa ütles kunagi, et Hanna, sa pead vahel ka tegema asju, mida sa ei taha teha. Olen sellele palju mõelnud. Kas on võimalik olla õnnelik üksnes eluvooluga kaasa minnes, valides alati kõige väiksema vastupanu tee või on siiski õnn ja kergus midagi, mida saab kogeda vaid kontrastis raskustega ja tehes asju, mille tegemine ei ole nii kerge?