0
Teine päev

Jaagupi-Urissaare maanteelt Tolkuse looduskaitseala lähistele

Topeltreaalsus

Metsas liikumine ning samal ajal elektroonika kasutamine nii kaardi vaatamiseks kui ka meie meeskonna teiste liikmetega suhtlemiseks tekitab tunde, nagu üritaksin viibida kahes reaalsuses korraga. Pideva ümberlülitamise tulemusega kipun ära eksima. Multitasking on minuarvates müüt, sest võimatu on hoida fookuspunkti samal ajal kahes kohas, pigem on tegu mitme asja läbisegi tegemisega. Ei teagi, kas kunagi varem on see mulle nii ilmselge olnud. Keskendudes ekraanil toimuvale, liigun metsas müstilise autopiloodi toel ning kui ühel hetkel oma fookusega metsa naasen, olen tundmatus kohas ja pean hakkama asukohta tuvastama. Näen selgelt, kuidas elu võiks olla palju lihtsam, kui teha vaid ühte tegevust korraga.

Olen rong

Avastan, et tegelikult ei lülitu ma ümber mitte kahe, vaid lausa kolme reaalsuse vahel. Mets, nutitelefon ja mõtete ekraan minu peas. Viimane on kuidagi eriti salakaval ja endasse kutsuv. Nende kolme vahel talitades kipun suunda kaotama.

Otsustan hakata endale sisendama, et mina olengi rong. Suur ja raske. Ennast rongiks kujutledes kaob võimalus järsult suunda muuta … kuni ma muidugi ära ei unusta, et ma rong olen. Mis värk on sellega, et pidevalt hakkavad peas justkui iseenesest mingid pildid jooksma? Kust need tulevad?

Kingitus

Keset raiesmikku maailm naeratab ja särab mulle näkku. Olen täheldanud, et kogedes igavikulist vaatepilti, midagi, milles on rahu, armastus ja turvalisus läbisegi, jään tihtipeale hinge kinni hoidma. Ehk tähistab hinge kinnihoidmine teatud väikest surma senises minas? Järgneb sügav väljahingamine, justkui lahtilaskmine tükikesest endast, et siis suure sõõmuga saada üheks praeguse hetkega, millegagi, mis on ajatu ning loob minu sisse taas kord pisut suurema ruumi, kui seal oli enne.

koobas.PNG

Onn

Metsa õpetus

Võsas ekseldes saan aru, et kui põigata kõrvale lootuses, et nõnda on lihtsam liikuda, siis selgub õige pea, et see on eksitus. Eemale suunatud pilk võib märkamatult fookusesse võtta lõputute valikute hulgast midagi täiesti uut.

Fookuse hoidmine on aga miski, mis tekitab turvatunde ning millest kinni hoides loovad sammud stabiilsust, millele toetuda. Uue suuna valik toob aga alati tagasi algusesse, kuskile, kus jalgealune on veel järjepidavate sammude tulemusena loomata.

Aknaga koobas

Olen leidnud tee esimese koopani, millel on uuenduslik detail: aken.

Esimene suurem raiesmik

Rännaku teise päeva esimene tunni lõpus jõuan esimest korda läbi tihniku välja suuremale raiesmikule. Ja see tunne on hea, vabanemine, võimalus näha kaugele, kergus, järjekordne sügav väljahingamine ja veel sügavam sissehingamine. Aina enam märkan, et metsas olemine on natukene nagu oma mõtetega tegelemine. Et puud on justkui mõtted, mis ennast ilmutavad ja millest üritan läbi minna, minna lasta. Raiesmikule jõudes olen aga keset suurt mõttevabadust, pääsen mõneks ajaks oma mentaalsusest. Sellises keskkonnas on ruumi millelegi uuele, millelegi, mida varem pole olnud.

Teine tükk prügi selle retke algusest alates

Raiesmiku lähedal leian ka esimese prügi. Kes teab, kui kaua see siin metsas on olnud? Ofelia pudel. Ei ole varem sellest joogist midagi kuulnud. Teine leid on Coca-Cola pudel. Selle korki uurides meenub mulle aeg, mil olin nii 12-aastane. Siis oli võimalik pudelikorgi alt võita endale uus karastusjoogi pudel. Minu tänasel leiul ongi just selline kork! Ehk siis on võimalik, et see pudel on siin metsas vedelenud juba 21 aastat. Ja ikka nagu uus!

Prügikotid muunduvad kummikuteks

Et hoida seljakott võimalikult kerge, aga samas olla valmis ületama raja "takistusi", on mu ema kaasa pannud värvilised kilekotid, mis annavad mulle veel ühe supervõime: kraavist läbiminek, ilma et jalad märjaks saaksid.

Aeg kui mõte

Rahulikult kõndides ja hetkes viibides võib kogeda ajatust. Kui ma ajale ei mõtle, kas ta siis üldse on olemas? Või loovad aja minu mõistuse retked kujuteldavasse minevikku ja tulevikku? Kas aeg sünnib koos mõtetega? Kas aeg on ka lihtsalt üks minu mõtetest?

Suhete klaarimine, harmoonia

Toetudes liialt teisele, antud juhul tehnikale, kurnasin ta niivõrd ära, et ta ressurss jooksis tühjaks, ta ei saanud enam mind aidata ning jäin üksi. Eksinud. On nii ilus, kuidas saame suhteid luua palju enamaga kui vaid inimestega. Suhted näiteks looduse või ka elektroonikaga ning õppetunnid, mis neist võrsuvad, on tihtipeale universaalsed. Suhe tehnika ja inimese vahel võib aidata aru saada ka inimsuhetest. Näiteks: ebavõrdses suhtes, kus üks kogu aeg aina võtab, ei ole teisel ühel hetkel enam seda, mida anda. Ja nii ollakse koos kadunud. Kui aga võtta endale samuti vastutus ja otsida tuge selle võrra vähem, on võimalik jõuda palju kaugemale ning loomulikult ka õppida palju rohkem, luua endale stabiilsust ja turvatunnet. Toetuda on palju parem siis, kui oleme avastanud, et saame ka ise hakkama.

Mustikas

Mustikaid süües meenub kellegi jutt sellest, kuidas siis, kui terve mets peaks maha põlema, ajab mustikas ennast ikka jalule. See jutt ja mustikas inspireeris mind niivõrd palju, et läksin turule, ostsin mustikaid ja sõin järjest ära pool kilo. Soovisin saada ka sama sitkeks.

Veel meenub uudislugu vanaprouast, kes eksis metsa ära ligi nädalaks ajaks ning toitus terve aja seal olles mustikatest.

Kristjani ja Andrese ilmumine

Kaugusest ilmub mu ette kaks meest, kellest vähemalt ühte olen televiisoris näinud: need on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi Rail Balticu Eesti koordinaator Kristjan Kaunissaare ja tema nõunik Andres Lindemann. Üllatus ja sellest tulenev rõõm on suur, eriti seepärast, et mehed näevad välja, nagu plaaniksid nad vähemalt mõnda aega koos minuga seigelda. "Tulime seda tühistatud lõiku vaatama," osutavad nad bioloogi ja looduskaitsja Mati Kose eestvedamisel Rail Balticu teekoridori Pärnumaa planeeringu osaliselt tühistatuks osutunud trassi osale.

Kas teie teadsite seda, et karu sünnitab ainult magades?

Võib-olla karu arvabki, et kurg toob poegi?

r2ndrahn.PNG

Arumetsa väike rändrahn, Kristjani väike kibestumus

Läheme vaatame kaitsealust objekti, millest raudtee on projekteeritud mööda ning mida kolmekesi ära ei tassiks. Kristjani sõnul olevat üks arheoloog öelnud, et see raudteetrassi asukoht on ikka väga hästi valitud – maailma kõige igavam koht arheoloogiliselt! Suure kivi nihutamise võimalust võrdleb Kristjan surnuaia mujale paigutamisega ja naljatleb kibedalt, et ilmselt on kivil olevad samblikud ka sellised, mida ei tohi näppida.

olemasolev.PNG

Olemasoleva trassi välistamine

Kristjan ja Andres selgitavad, miks nad olemasolevale trassile uut raudteed ei saa ega planeeri ehitada. Kristjan toob võrdluseks, et kui sul on 40-ruutmeetrine korter ja sa mõtled, et ehitaks sinna kaubanduskeskuse ... ei mahu, noh! Juttu tuleb ka sellest, kuidas olemasolevale trassile ehitades peaks Kohila lähedal terve rea kortermaju maha võtma. Sellele faktile teeb rännaku järgmisel, kolmandal, päeval vastuväited aga Avalikult Rail Balticust üks eesvedajatest, Priit Humal. Kristjan väidab, et Rail Baltic on planeeritud parimasse võimalikku kohta, sinna, kus lõpeb mets ja algab põld.

Kas on võimalik, et mingi osa raudteest ehitatakse valmis, aga lõpuni ei jõuta?

Minu küsimuse peale kortsutab Kristjan kulmu. Proovin enda küsimust õigustada väites, et küsin neid küsimusi, mille olemasolu on kõrva jäänud. Kristjan vastab, et kui siuke asi peaks olema, siis see peaks olema ühest mõistlikust punktist teise. Eesti puhul näiteks Tallinnast Pärnusse. Või Tallinnast Riiga või siis kasvõi Riia ja Pärnu vahel, kuigi see on vähem mõistlik. Hanna: kas see siis tähendab, et kui hakkate ehitama, siis ehitate lineaarselt? Kristjan räägib eesmärgi seadmisest ja selle suunas liikumisest. "Kavandamise küsimus. Aga siiamaani pole küll põhjust hakata otsima teisi alternatiive, kuna pole raha, inimesi pole, või poliitikud on -lihtsalt- meelt muutnud."

Karjuva naise koobas

Andrese selja tagant avastasin hiljem materjali üle vaadates emakese looduse appihüüdva ilmutise.

KK: Kuidas sa üle Rääma raba kavatsed saada?

Küsides Rääma raba kohta, teeb Kristjan otsa lahti selleks, et saaksime sellest asukohast raudtee rajamise kontekstis täpsemalt rääkida. traktorijuht. tervitus

Tõdemus

Koperdame mööda risu ning vaadates seda, kuidas see maastik Kristjanile nii palju vastupanu osutab, ütlen: "See on nagu su töö!" Selle peale Kristjan koperdab, naerab ja küsib: "Üks samm edasi ja kaks tagasi või?"

Ussilakk

Andres vaatab üles ja sõnab: "Siin on ilus haavamets." Mina tõden: “… veel!" ning Andres räägib edasi, kuidas sellises kohas meeldib elada lendoravale. Kristjan on vahepeal hakanud Vikipeediast uurima mürgise taime ussilaka kohta ning loeb mullegi ette lõigu selle kahjustavast toimest. Kümne marja söömise tagajärjel võib väidetavalt tervitada teispoolsus.

Tasuvusarvutus ja Euroopa Liidu rahad

Minu küsimus: “Kuigi projekt on kogu aeg kallimaks läinud, tundub, et raha on ehitamiseks jätkuvalt võtta. Kas Euroopa Liidu rahad tulevad lõputust august?” Kristjan selgitab, kuidas projekt pole kallimaks läinud, vaid info on läinud täpsemaks. Veel pikemalt rääkides jõuab Kristjan tõdemuseni: “Ütleme niimoodi, kui meil on raudtee 90% ulatuses valmis ning on teada, et palju see maksma on läinud. Uuesti tasuvusanalüüsi tehes selgub, et polekski mõtet olnud seda raudteed ehitada … Aga siis on ju jäänud ainult 10%, mis teed siis nüüd? Muudad otsuse ümber ja võtad raudtee üles? Ei tasu ka ju teha …” Küsin üllatunult, et kas see ongi see, mis on praegu toimumas, ning Kristjan kinnitab, et ei ole.

Rahastamine

Proovin jätkuvalt aru saada rahastamise loogikast ja sellest, et kui kaua eelarve suurenedes raha juurde antakse. Kristjan ütleb tookord mu kõrval kõndides, et kogu raudtee maksumus on 1,5 miljardit. 2023. aasta detsembris kirjutab ERR: "Viimase ülevaate kohaselt läheb Rail Balticu Eesti osa ehitus maksma 3 miljardit eurot, kuid ka sellisel juhul saab 2030. aastaks suurehitus valmis vaid osaliselt." 2024. aasta juunis nimetatakse summaks 3,1 miljardit, kuid selle sisse ei ole arvestatud ronge. Lisaks on muu hulgas kaherööpmelisest raudteest saanud valdavas osas vaid üherööpmeline.

Ideaaljuhul ei hakka meie raudtee eest maksma sentigi!

Kui palju meie selle raudtee eest maksma hakkame, kui see valmis saab? Kristjan: “Sina, inimesena?” Mhm. Kristjan: “Ideaaljuhul mitte sentigi!”

Kristjan sõnab: “Keegi ei ehitaks seda raudteed, kui keegi sellega ei sõidaks!” Kristjan ise sõidaks olenemata raudteest autoga.

Tühistatud planeering

Kristjan räägib, kuidas nad maikuus (2020) teadsid, et trass jookseb siit, kus praegu viibime ja raiesmiku suunas vaatame, aga hetkel ei ole trassi asukoht enam teada. “Trass on peale kohtuotsust uuel kavandamisel ja seal võib väikseid muudatusi tulla, aga võib ka tulla samasse kohta. Kõik variandid on võimalikud.” Kristjan räägib, kuidas selle trassi, mis nüüd tühistati, planeerimine võttis aega viis aastat. Väidetavalt oli võimalus trassi planeerimises kaasa rääkida kõigil, kes selle vastu huvi tundsid. Trass olevat planeeritud siia kokkuleppe tulemusena. “Kas arvamused on siis vahepeal muutunud? Vot ei tea. Omavalitsus on juba arvestanud sellega, et ta siia tuleb. Kohalikud elanikud on arvestanud. Kui see nüüd uuesti lahti võtta, kas midagi muutub? Vot ei tea, millegipärast ei taha uskuda!” arutleb Kristjan.

Kristjani tööd

“Alguses sa olid pangas, siis hakkasid Eestisse tramme tooma?” Kristjan, kes on hariduselt saksa filoloog, on töötanud erinevatel ametikohtadel, näiteks ettevõtja ja konsultandina (tasuvusanalüüsid, riigihanked). Rail Balticu tasuvusanalüüsidega Kristjan seotud ei ole, kuigi 2010. aastal olevat ta teinud pakkumise, et see töö endale saada. Paraku ei võitnud. Kristjan räägib, kuidas magama minnes ei loe ta lambaid, vaid rööpaid ja liipreid. Uurin, et kuidas Kristjanist sai Rail Baltic Estonia boss ja kas oli ka teisi inimesi, kes seda tööd soovisid. Tuleb välja, et mees on lihtsalt nägupidi olnud kõige rohkem pildis, aga tegelikult ei ole tema alluvuses ühtegi inimest, kellele tema ütleb, et mida tegema peab. “Kõik teavad raudteedest ja keskkonnas rohkem.” Kristjan räägib, et tema vastutab ministeeriumis selle eest, et Euroopast tulevad rahad kasutataks korrektselt ära. Tuleb välja, et Kristjan ei olegi kunn, kes elab raudteekujulises majas. "Ei, ma ei ela sellises, aga tean paljusid, kellel on selline." “Kui juhid ettevõtet, siis ei pea olema selle valdkonna spetsialist.” Kristjan on enda sõnul "tüdruk kõige jaoks".

Kristjan ja põdra soolakivi

"Neil on soolavajadus. Ja selleks, et nad teede peal soola ei lakuks, pannakse need siia."

Ajalubadus ja 12 peatust

Mis see lubadus siis on, kaua ma sõidan sinna Häädemeestele? Andres: Pärnusse 40 minutit, Häädemeestele tund või tsipa üle. 12 peatust koos Pärnu ja Ülemistega on praegu paigas.