Kui lähenen Priivitsa ojale, tuleb mulle sõnum: "Hei kullake, teibi saapapaelad ja puutüvedest katsu üle astuda." Minu suurim toetaja sel rännakul on mu ema, kes aeg-ajalt saadab hoolitsevaid sõnumeid.
Hoolitsemisega on aga selline lugu, et mõnikord võib see märkamatult üle minna muretsemiseks, millel on heast kavatsusest hoolimata hoopis olemist raskendav mõju. Jään mõtlema sellele, et kuidagi nii levinud on arusaam, et kui keegi "muretseb" meie pärast, siis on see justkui midagi positiivset ja toetavat, aga tegelikult ei ole see teene mitte kellelegi. Meenub ühelt inglise noormehelt kuuldud lause, mis on jäänud mind saatma alates sellest ajast, kui olin 19-aastane. "Worrying is a bit like a rocking chair. It gives you something to do, but doesn't take you anywhere." (Muretsemine on natuke nagu kiiktool. See annab võimaluse midagi teha, kuid ei vii kuhugi.)