0
Kuues päev

Lepplaane kandist Kergu looduskaitsealale

Rudolf Rimmeli luuletus

Alustan päeva Danieli saadetud luuletuse lugemisega.

Raiuda sihid eksimõtlemiste ürgmetsa

trampida väljad umbusu lumeväljadesse

ehitada julguse magistraalid isikliku hirmu sahhaarasse

arvutada trajektoor lennuks kaugele tähele

ja veelkord

eelarvamuse kolikamber teadvuse ühiskorteris

laudadega kinni taguda

ja veelkord

pühkida hingetruult valehäbi võrk

mille kudunud eelarvamuse ämblik

ja seejärel

murda puruks käibefraaside trellid

päästa mõte robotvalvuri käest

ja seejärel

visata prügikasti uinutitõdede pakk

kuuma rauana sukelduda karastusvette

alles siis võid otsida maardlat

üksnes nii võid selleni jõuda

esimest korda

või veelkord

Küsin Mariannelt, kes on siin dokumentaalfilmi jaoks materjali üles võtmas, et mis see maardla on. Marianne: “See, kus kaevandatakse maavarasid.” Kuulmata läbi tuulesahina ta sõnu, sosistan omaette uuesti küsimust: mis see maardla on? Ütlen “okei”, kuigi sõnast aru ei saanud, veel teadmata, et varsti saan ka ise maardlaks.

Siilibeebinaine

Are-Suigu maanteel kohtun Silviga, kellest saab kiiresti minu jaoks Siilibeebinaine. Silvi, kelle eramaa asub meie asukoha vahetuses läheduses, tuli kaasa matkama, et näha raudtee planeeritavat asukohta. Rääkisime asendusmaadest, aga kui jutt läks sellele, et Silvil on palju kokkupuuteid siilibeebidega, ei tundunudki raudtee enam nii huvitav teema. Läksin siilibeebide kohta uurimides nii sügavasse tunnelisse, et kaotasin meid metsa ära.

Pinnaseproovid

Kuulen ühtäkki ebatavalist mürinat ning liigun selle suunas. Kõigepealt leian auto ning seejärel kohtun välismaalt tulnud meestega, kes puurivad maapinda auku. Auku selleks, et uurida pinnase konditsiooni, millest omakorda oleneb raudtee struktuuri ehitus. Puur on 4 meetri sügavusel ning pinnaseproovi võtmiseks on vaja puurida veel 2 meetrit. Minu sõber teisel pool mobiiliekraani kirjutab, et see on väga harudlane vaatepilt, mistõttu jään ootama, et näha, kuidas puur pinnaseproovi maasügavusest välja toob. Ootamise ajal saan näha seni võetud proove.

Mülkavaated

Projektijuht mister Gustavo viitab uhkusega, et ta on rajanud raiesmikule tee – saan seda mööda edasi minna. Hakkan astuma. No on alles mülgas! Nii halba maastikku mööda polegi veel pidanud kõndima. Mu ema, kes videoülekande vahendusel mul silma peal hoiab, hakkab sõnumeid saatma hirmus, et vajun selle lõputu sopa sisse ja sinna ma jäängi. Tunnen, kuidas muretsevad sõnumid muudavad mu sammud justkui veelgi raskemaks, kui nad niigi juba on.

Veel pinnaseproove ja veel mehi metsas

Taas ilmub mu kuuldevälja masina mürin, taas hakkan otsima selle allikat. Avastan metsast veel teisegi grupi töömehi. Olen natuke imestunud, sest kuskil kuklas kõlavad jutud, mille kohaselt pidi palju eestlasi seoses raudtee-ehitusega tööd saama, aga töö on antud hoopis välismaalastele. Tunnen ennast nagu väike laps, kellele on luisatud, kelle usaldust on kuritarvitatud. Mitte, et mul oleks nende välismaalaste vastu midagi, aga lihtsalt minus on mingi kurbus, et meie maad ei künna üles mitte meie ise, vaid täitsa võõrad. Vestluse käigus selgub, et tuldud on Kreekast ja Hispaaniast avaliku hanke kaudu.

Pumbajuhi ja treilerimehe proovipäev

Mööda muldamülgast liikudes jõuan ekskavaatorini, aga masina tagant ilmub välja midagi hoopis paremat: veel kaks meest. Igavlevatel meestel on mind väga hea meel näha. "Tere. Mis teete?" küsin. "Eksinud oled vä?" küsivad nemad vastu. Vaatan oma elektroonilist kaarti ja avastan, et mister Gustavo oli ehk enesele teadmata mind veidi eksitanud. "Natuke olen eksinud, aga kohe lähen tagasi." "Kust teie nüüd tulite ja kuhu te jõuda tahate?" küsivad nad edasi, ise üllatunud minu sealoleku üle. Ilmselt on nemadki kursis mülkateega, lisaks olen puusadeni sopaga koos.

Lähemale jõudes selgub, et üks kahest mehest on kuskilt lugenud mu matka kohta ning ta mäletas isegi peaaegu mu perekonnanime. Mehed ootavad välismaalaste puurimistööde lõppu, et neid siis välja kolida. “Palju kilomeetreid päevas tuleb?” uurib üks. “Oled vist sisse kukkunud kuskile!” ütleb teine. Kuskilt ilmub välja koer, aga ta pole kellegi oma. Õnneks sõbralik. Olukord läheb veel kirjumaks: meie vaatevälja ilmub naine, kes küsib, et kas siin on lõpp-peatus … tema sooviks Tootsi minna. Vasakule mudamülka suunas vaadates sõnab pumbajuht: "Anna minna! hooga saad läbi!" Peale põgusat vestlust sõnab naine, et aitab küll tänaseks, ja tagurdab autoga minema.

Uunikum Türgist

Kuna mul on vist veel hingel tõdemus, et eesti mehed ei saa seal metsas leiba lauale teenida, küsin eneselegi üllatava küsimuse, et kas see masin, mis seal metsas oli, on pärit Eestist. Ilmselt lootuses, et vähemalt siis saavad Eesti mehed rendi eest raha. Mu küsmus üllatab ka Olavit, kes ütleb: “Ära jumala eest küsi! Hea küsimus … niimoodi vaadates tundub küll, et Türgist pärit!” irvitab ta rahulolevalt. Mida see tähendab? “No … kas sa nägid seda masinat?” uurib Reio. Jaa, aga mina nägin sellist masinat esimest korda, nii et mul ei ole väga midagi, millega võrrelda. No kui hästi läheb, siis rohkem ei näe ka! “See on uuuuunikum!” lõõbivad mehed ja meil kõigil on lõbus ja leevendav, et saame vähemalt naerda nende üle, kes “meie meestele lubatud raha” taskusse panevad.

Big Boss

Näe, üks bossidest tuleb! Sõnab Olav, nähes suurt maasturit, mis meist nii 40 meetri kaugusele seisma jääb. Tunnen huvi bossiga suhtlemise vastu. Mõtleme koos meestega, et mida võiks bossi käest küsida. “Kaua läheb?” “Küsi, et “mis teed?”!” “Küsi, et “kaua võib!”” pakuvad mehed läbisegi. Mehed on nördinud, et keegi välismaalastest soome või vene keelt ei oska. Olen minekuvalmis ja uurin siis Reiolt ja Olavilt: “Küsin siis, et mis teeb siin?” Reio muutub veidi asjalikumaks ja pakub, et ma võin nende jaoks küsida, et kus see järgmine asukoht on, kuhu minema peab. Meeste kihistamise saatel sammun bossi maasturi poole. Boss on nii suur, et terve auto on pime ja ka minule langeb pimeduse vihk. Jääb tunne, et boss ja auto ongi nagu üks keha. Bossi sõnadest saan aru, et minnakse Riiga. Meestele infot edastades tehakse hapu nägu ning eeldatakse, et midagi läks tõlkes kaduma. Edasine jääb seega endiselt üllatuseks.

Ma oskan etendusse vaid ära kaduda

Olen jõudnud vanale raudteele. Sammun mööda lõputuid rööpaid. Ühel hetkel otsustan esimest ja ka viimaseks jäävat korda selle rännaku jooksul kuulata ühte muusikapala ja selleks on Meelis Oidsalu "Teatriromanss".

Hiljem materjali läbi vaadates ja oma lauluvalikut mõista püüdes meenuvad Viivi Luige sõnad: "Kõrgemalt ja kaugemalt vaadates on inimese elu lihtsalt üks teatritükk." Kuulan Oidsalu laulmas, et "läheduse grammi ei oska aduda, ma oskan etendusse vaid ära kaduda" ning mõistan harmooniat enda ja ümbritseva ümber. Et olengi siia ära kadunud, saanud üheks või pigem märganud oma ühekssaamist. Ma eksisteerin kõigega koos, olen üks kõigega ning mitte vaid inimene iseeneses.

Ajujahtijad

Mööda kruusateed kõndides silman kaugusest mulle lähenevaid autosid. Meenub, et täna on laupäev. Laupäev on ajujahi päev. Esimese auto taga on järelkäru, milles on surnud põder. Ehmun ja kõnnin edasi. Minust möödub veel kümme autot, valdavalt uuemad maasturid. Lähenevat Nivat nähes aga tekib äratundmisrõõm, sest ka minu vanaisal oli Niva. See Niva jääb justkui lihtsalt minu soovi peale seisma.

"Kuidas saak oli siis," üritan sõbralikult uurida, kuigi tunnen kerget hukkamõistu enda sees. “No natuke oli," vastab noormees "Mingi kaks- …" "Kolm!" hüüab noormees kõrvalistmelt. Mingil põhjusel jookseb mul juhe kokku (või siis lihtsalt ei tulnud ühtegi teist küsimust pähe) ja küsin, et kas kõik loomad olid esimeses järelkärus, mis sest, et üsna selgelt nägin enne seal vaid ühte. Noormees naeratab ja ütleb, et ei, seal oli vaid viimane. Soovime head õhtut. Minust möödub veel kaks sõiduautot. Järsku jääb kõik nii vaikseks, et hakkan tähele panema oma jalanõude kriuksumist.

Otseühendus Reio ja Olaviga

Selle süsteemiga oled kuskil otseühenduses? Vaata kavalat! (...) selgub, et mehed on proovipäeval. vaata kui pisike see masin on! muudkui tassi edasi ja tagasi! teada saades otseühendusest, läheb jutt arukaks. arutatakse selle üle, kuidas oleks ikka paremini saanud ja mis võiks teisiti olla. räägitakse, kuidas peab palju passima, sest oli infohäire. "puur lagunes ka laiali" "aga kas need puurid on ka eestist või on need välismaalt toodud?" "ära jumalaeest küsi! hea jutt! sedasi vaadates tundub küll, et Türgist toodud!" kui sul hästi läheb, siis sa seda masinat rohkem ei näe ka! See on uunikum!

Vahele jäid! Flirdib siin!

Otseeeter

Kopra looming