0
Kolmas päev

Vana raudtee teelt Valga-Uulu maantee äärde

matikose.PNG

Mati Kose

Eile kohtusin meestega, keda kannustavad suured eesmärgid ja progress, aga täna on minu esimeseks vestluskaaslaseks Mati Kose, mees, kelle väärtushinnangud on seotud traditsioonide hoidmise ning selle hindamisega, mida oleme tänaseks päevaks saavutanud.

On inimesi, kes on orienteeritud liikumisele ja pidevalt uue loomisele, ning samuti on neid, kes on peatunud, et märgata ja väärtustada olemasolevat.

Kas eesmärk ongi pidev edasiminek? Millal me peatume? Kas edasiminek ja peatumine saavad harmoonias eksisteerida? Kuhu me üleüldse kiirustame? Kas üldse kunagi tekib tunne, et nüüd on valmis ja võib puhata ja nautima hakata seda, mida juba oleme saavutanud?

Milliseid probleeme see uus ulmeraudtee peaks lahendama?

Seisame paigas, kuhu kunagi rajati Eesti esimene kitsarööpmeline raudtee. Mati räägib, kuidas raudtee rajamine oli tol ajal meeletu progress, mille tulemusena sai vanaisa turule kaheksa tunni asemel kahe tunniga. Tänu sellele ei jäänud ka enam eelnev öö vahele.

Mati: “Tänapäeval viib kahetunnine lennureis Londonisse. Tekib küsimus, milliseid probleeme uus ulmeraudtee lahendama peaks.”

Metsis

Mati vanaisa käis omal ajal metsisejahil, aga praeguseks on Eestis juba aastakümneid jaht ära keelatud, sest metsiseid on siin vähe. Eestis on iseseisvuse ajal mängivate kukkede arv langenud alla poole. Nii tuhatkond neid praegu on, ehk isegi vähem.

Meie piirkonnas on 20–30 kukke, mis on väga suur protsent, ütleb Mati. Teadaolevalt kõige suuremas metsisemängus Eestis on kümme kukke ja see mängukoht jääb planeeritavast trassist vaid paarisaja meetri kaugusele. “Põhjendamatult vähe eeltööd on tehtud, pole uuritud ühtegi trassialternatiivi ning ökuduktid on planeeritud just metsise mängukohtadesse.”

“Isegi kui jõuga läbi tulla, peaks tegema suuri kulutusi metsiste jaoks. Ehk oleks ikkagi mõistlikum inimestele mõeldud raudtee inimesele lähemale ehitada?”

Loodusturism ja maailmapildi muutus

Mati on 15 aastat tegelenud loodusturismiga Ta räägib, kuidas tema juurest on läbi käinud sadu turiste. "Me ehk ei mõista veel, kui suur väärtus on rahu ja vaikus ja ruum meie ümber. Pole kultuurmetsi, vaid loomulikult kasvanud mets. Paljude turistide jaoks muudab see lausa maailmapilti, eriti kui vabas looduses veel mõnda looma ka kohata."

Loomade liikumine

Mati tunneb muret liikide ohutuse pärast. "Nende mured on samamoodi olulised, nad on samamoodi kaitse all." Kui raudtee juurde tulevad elektritraadid ja liikuma hakkab palju tehnikat, siis on riskid suured näiteks musta toonekure jaoks. Kuidas loomad liikuma saavad? Kas läänepoolne osa metsamaastikust muutub loomadele kättesaamatuks? Ilvesed, hundid, karud, nugised ja kährikud kõik ju liiguvad ... Väga suured küsimused on üleval ja täna ei ole häid vastuseid. Lauskmaa loomad ei ole harjunud küngastest, ökoduktidest üle minema.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika

“Kohtuotsus näitas, et asju on tehtud kauboililikult ja vastutustundetult, liigselt kiirustades. Ega rahva vanasõna, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika, ei ole ilmaasjata. Me peaksime olema nii arukad, et põhiväärtusi peenrahaks ei vaheta. Kui põlislooduse vahetame lihtsalt eurotoetusteks, et mõni ehitusettevõte saaks veel mõned aastad eurorahade peal tiksuda, kas see on meie põhiseaduslik huvi? Lisaks peaksid loodusvarad olema kasutatavad mitte ainult meie põlvkonnale, vaid ka tulevastele. Sellepärast on ka kirjas loodusvarade säästliku kasutamise põhimõtted.”

priit.PNG

Priit Humal

Mati Koset metsa kaasa matkama meelitada ei õnnestu, küll aga ühineb minuga Avalikult Rail Balticust üks eesvedajatest, Priit Humal. Räägin Priidule, et mulle on jäänud arusaam, et ideaalset varianti raudtee rajamiseks ei ole, ei ole kuskil sellist tühja ruumi, mis ootaks trassi rajamist. Priit selgitab mulle, et oluline ongi see, et millistel kriteeriumitel erinevaid trasse võrreldakse. "Kuni Riigikohtu lahendini oli lihtne kriteerium: kui Natura-alasse sisse ei sõideta, siis järelikult olulist mõju ei ole." Natura/aladest Rail Balticu rajamise kontekstis räägibki Priit veidi pikemalt.

olemasolev.PNG

Vana trass versus uus trass

Väga palju on algusest peale räägitud uue raudtee rajamisest vanale raudteele. Kas jäävad majad ette, kui vana trassi laiendada, või ei jää?

"See on see asi, mis on vale tegelikult," lükkab Priit ümber eile Kristjan Kaunissaare ja Andres Lindemanni väited selle kohta, et trassi laiendades tuleks raudteeäärseid maju maha lammutada. Ta selgitab, kuidas nad on oma analüüsi selle kohta valesti teinud ning kuidas oleks õige.

"Trassi on võimalik õgvendada nii, et ükski elumaja ei lähe maha."

Suur probleem praegu planeeritava raudteega on see, et olemasolevad peatused jäävad kasutamata ning uued peatused tulevad kuhugi metsa sisse, nad on inimestest kaugel ja seda vähem hakatakse neid kasutama. Uue trassi puhul kokkuvõttes inimeste võimalus rongiga sõita halveneb. "Kui inimesed peavad selleks, et rongijaama jõuda, sõitma kilomeetri või kaks või veel rohkem auto või millegi muuga, siis nad sõidavad selle muu sõidukiga pigem juba kohale."

Avalik vs. salajane

Ütlen, et mina ei saa ka kogu sellest dokumendimajandusest aru, et mis peaks olema avalik ja mis ei peaks ... Priit: "Aga mis ei peaks? Mis asjad need on, mis ei tohi avalikud olla? Nad ütlevad, et see on ärisaladus, aga mis äri see on? See on avaliku raha eest ehitatav avalik raudtee. Siin ei tohiks olla midagi salajast. See, mida meie oleme näinud, et miks need salajased on, on see, et seal on pettus sees. Nad ei taha, et pettus välja tuleb." Priit räägib pettuste sisust.

Miks nad tahavad seda teha just siia, kuhu nad praegu seda tahavad teha?

Priit: "Neil oli kiire sellega. Nad lootsid selle kiiresti valmis saada."

Miks nad seda kiiresti tahtsid teha?

Priit: "Nad kardavad muidu rahast ilma jääda. Neile tundus,et kiiremini saab läbi metsa teha."

Priit räägib lähemalt rahastamisest ja sellest, kust raha tuleb. Kuidas kõigele, sealhulgas inimelule, pannakse hind. Metoodika järgi ei tule neil tasuvus välja. Priit räägib, mida muud oleks mõistlikum teha selle rahaga.

Kas rong pole inimestele liikumiseks ohutum kui auto? Kas tasuvust ei tasakaalustaks inimelude säästmine?

"Kui sa lähed poodi, tahad midagi osta, aga raha on kümme korda vähem, siis üks variant on see, et loobud ostust, ja teine variant on see, et tõmbad hinnasildi poes pealt ära, piltlikult öeldes, ja ütled, et see asi on palju odavam. Ja kui kassast läbi minna, siis äkki saad kätte selle asja."

Üritan aru saada, et kuidas saab ikkagi osta midagi, kui raha ei ole piisavalt. Priit püüab poeskäigu näitel anda lihtsaid selgitusi.

Aga kas sulle tundub, et sul on kõik selge seoses selle projektiga?

Priit: “Palju on läbinähtav, olen sellega üksjagu tegelenud, palju infot on avalik.”

Priit räägib veel sellest, kuidas kohtuotsusega avaldati Avalikult Rail Balticule dokumente, mille puhul nad ka ei teadnud, et mis seal täpselt kirjas on. Kuigi kohus tegi otsuse, et dokumendid tuleb anda, siis valitsus omakorda keeldus sellest. Lõpuks, kui nad dokumendid kätte said, oli seal selgelt näha, et osa infot on välja võetud. Kui sellele tähelepanu juhiti, siis öeldi, et info sai välja võetud kogemata. Kirjas oli olnud kartus, et ehk ei saada Edelaraudteed kaubale olemasoleva trassi kasutamiseks. Et äkki küsitakse raha. Asi polnud selles, et trassi ei saa muudel põhjustel kasutada.

Miks mitte ehitada olemasolevale raudteele?

Olemasolevale raudteele ehitatakse. Näiteks on tehtud niimoodi Helsingi raudteega, mis viib Peterburgi. Igal pool maailmas tehakse niimoodi. Võib-olla peab raudteed veidi nihutama, aga see ei muuda oluliselt olukorda.

Raudtee tuleb 2 meetrit üle olemasoleva pinna. Kõigepealt tuleb maapind välja kaevata, siis kuhjata veel 2 meetrit peale. Kõik see liiv ja kruus on vaja ju kuskilt välja kaevata ja tuua.

Lähtuvalt eilsest vestlusest Kristjani ja Andresega ütlen Priidule, et liiva jaoks uusi kaevandusi ei tehtavat. Nii palju liiva olevat juba olemas, kui raudtee ehitamiseks vaja on. Kas see on tõsi? Priit räägib, kuidas ei oma tähtsust, kas tehakse uusi kaevandusi selle või mõne muu projekti jaoks. "Kunagi oli Rail Balticu jaoks taotletud umbes 50 luba, ma ei tea, kui palju on praeguseks."

Puu all istumine versus puu koju viimine. Raudtee ei ole alati roheline.

Üritan lihtsustades projektist paremini aru saada. "Kas võiks öelda, et see, kas inimene on selle projekti poolt või vastu, põhineb suures osas väärtushinnangutel? Et osad inimesed näevad väärtust selles, kui istuvad elava puu all, ja teised on need, kes arvavad, et selle peaks ilmtingimata koju viima … et enne ei saa aru, et see on väärtuslik?"

Priit: “ERR tegi mõni aasta tagasi küsitluse, et kas inimesed eelistavad loodust või majanduslikku edu, kui peaks olema sellise valiku ees. Ja suurem osa eesti inimestest eelistas loodust … aga ma ei usu, et enamus on sellised, kes käivad metsas rahu ja vaikust hindamas. Et eestlastele on loomukohane instinkt tahta, et meil oleks palju loodust ümberringi.”

“Rail Balticu asjus – need inimesed, kes saavad arvudest aru, näevad, kui mõttetu see projekt on. Aga paljudel on ilus teadmine, et raudtee on alati roheline. Ükskõik, mida raudteega tehakse, on see alati keskkonnasõbralik ja sinna tasub alati raha panna.”

Lojaalsusest sõltub palju

Priit: “On palju neid, kelle sissetulek sõltub sellest, kas see projekt läheb edasi või mitte. Kui nad ei poolda sellist valitsusele olulist projekti, siis võivad selle läbi kannatada nende enda projektid, mis ei pruugi üldse raudteega seotud olla.”

Rekad

Priit: “Varssavist edasi sõidab 8000 rekat päevas ja rong olemas, aga nad ei lähe rongi peale, sest see pole majanduslikult otstarbekas. Samamoodi on ka Saksamaal ja igal pool mujal. Seda, miks autod ei lähe rongide peale, on palju uuritud ja on jõutud järeldusele, et Euroopas see ilmselt ei toimi. Täna on ka võimalik kaupa raudteel Euroopasse saata, aga see on umbes kolm korda kallim kui maanteed mööda. Maanteeliiklus muutub aga ajas veel odavamaks ja keskkonnasõbralikumaks. Praegu on fookuses see, et olemasolev maanteeliiklus muuta vähem saastavamaks. Saaste vähenemisele aitavad kaasa mittefossiilsed kütused, vesinik ja elektriautod. Potentsiaalne kasum, mis raudteest sünnib, muutub ajas aina väiksemaks.”

Sammud hirmus ja kurbuses

Täna hommikul sain teada, et osa eile salvestatud materialist läks kaduma. Hetkel ma ei tea veel, kui palju. Olen leinas, sest eilne päev oli nii oluline ja ma ei taha sellest ilma jääda. Hommikust saati on kurgus nutuklomp. Nüüd, kus olen peale vestlusi Mati ja Priiduga üksi jäänud, saan tõeliselt hakata kaotust läbi elama. Keskendun kaotatule, suutmata olukorraga leppida. Nõnda kaugenen üha enam vahetust keskkonnast. Ilmselt ka seetõttu hakkab hirm ligi hiilima. Ma ei ole enam siin, olen kadunud kuhugi oma mõtetesse. Olen eksinud. Hüüatan metsa poole ning puhun karupasunat, et oma ettekujutusi eemale peletada.

Konn – emotsioonide transformaator

Peale pikka pisarates jalutamist leian konna. Millegi väikse ja armsa väärtustamine võib teinekord pisarakanalid kinni panna. Mõtlen, et kas pole mitte nii, et kurbusepisarad jooksevad tihtipeale seetõttu, et reaalsus ei ühti sellega, mida soovime. Ehk elabki kannatus selles praos, mille tekitab olemasoleva ja soovitava olukorra duaalsus? Ja praost välja aitab see, kui tuled tagasi ja väärtustad seda, mis on? Lõhenemine teeb haiget, aga kui lepime sellega, mis on olemas, kas me siis mitte polegi sellesamaga üks?

Kohtumine Ilvesel

Silman kauguses mitut inimest ja lähenedes selgub, et nad ootavad seal mind! Kurbus ununeb ning kogen elevust ja rõõmu. Siin on Julian, kes on tulnud mulle "appi jalutama", sest "päev on vaba", ning pererahvas "paari puu tagant", see tähendab kõrvalolevast talust.

"Tulime vaatama, et kust see raudteetrass läheb." Seisame koos ja tõdeme, et vist keegi ei tea tegelikult, kust see trass täpselt läheb. Peale mõningast juttu vesistest kraavidest otsustame kaema minna seda majapidamist, mille "trepi alt tahaks rong kangesti läbi minna".

Pererahvas Kiviniidu teel

Olen oma retkel jõudnud esimesele koduhoovile ning nähes eespool laiutavat kanakarja, kihistab hing naerda. Siin lähedal elab üks nugis, kes just eile sõi ühe kana laudast ära.” (Ja viimase nädala skoor on tal kokku viis!)

Räägime sellest, kuidas kanu võtavad peale nugiste ka kullid ja rebased. "Kõik võtavad!"

Siinkohal selgub, et see võis olla just nugis, keda eile metsas puu otsa ronimas tabasin. Vaatame eksootilisi Braama kanu, India jooksuparte, kes "jooksevad nagu pingiivikesed", ning pükstega kanu.

Loeme kanad üle. Neid annab lugeda. Räägin loo sellest, kuidas minu vanaema luges igal hommikul kanu üle ja mõnikord juhtus nii, et polnudki kedagi loendada. Peremees noogutab mõistvalt ja räägib, kuidas nugis on isegi võimeline metsise maha murdma. Metsis on hanesuurune.

Kas olete siin ka karusid näinud?

"Näinud ei ole, aga jäljed on siinsamas lauda taga." Te ei karda karu? "Siis peaks üldse kuskile ära minema, kui midagi karta siin. Kui neid ei häiri, siis ei juhtu vast midagi." “Kui ükstapuha mis loom on koos pojaga, näiteks põder vasikaga, siis on ta ikka ohtlik jah! Karu samamoodi: kui ta on kevadel poegadega , siis ta on väga ohtlik." 150–200 meetri kauguselt olen üks kord elus karu näinud.

Mis te nende sõpradega teete?

Nad on meil selleks,et tigusid hävitada.

Naabrinaine Reet

Hoovile ilmub naabrinaine, kelle juurde meie toimetaja Mari on mind tänaseks öömajale saanud. "Voodi täitsa tehtud teile!" ütleb ta naratades.

"Kui uss on elus, siis jääme meie ka"

“Turul läheb müük hästi. 90–95% on mul näod ja nimed meeles.” Sellepärast lähebki müük hästi, naeran.

“Oleme ühenduses osade klientidega ja iga nädalalõpp käin. Juurviljad on kõik head! Peedid, porgandid, pastinaagid, kartulit on 16 sorti maas, tomatit kasvuhoones 34 sorti! Kurgid, suvikõrvitsad, erinevad kapsad!” Ise nosib kõike, mis kodumaa mullas kasvanud. See on väärtus omaette.

“Meil on kõik mürgivaba. Porgand on ussitanud, mis näitab välja, et mürki pole saanud! Minu klientuur on meeleldi valmis ostma pigem ussitanud varianti kui puhast. Ütlevad, et kui uss on elus, siis jääme meie ka.”

Jultunud rebase toitmine Maxima kanadega

Kuidas see aasta marjasaak on olnud?

"Rebane suutis tühjaks teha kõik."

Mis talle kõige enam maitseb?

“Karusmari … mustsõstar ... nüüd sööb õunu. Kui natuke hämaraks läheb, siis ta juba ootab, et saaks puu alla minna. Ta sööb puu alt ära kõik. Kährikud käivad ka ja aitavad. Aga rebane on julgem, ta on jultunud, tema käib õue peal, jalutab ringi. Õhtul oli trepi juures. Ma ei tea, kas ta tahtis kassi ära ajada? Kassid olid trepi peal ja tema oli ka seal nendega koos peaaegu.” Peremees räägib, et see, kuidas rebane kanu võtab, teeb küll kurvaks. "Kui ta juunikuus poegi kasvatab, siis ta läheb eriti jultunuks. Üks aasta oli asi nii hull, et ostsime Maximast talle kõige odavamaid kanu, et ta süüa saaks."

Kana pandi talle aia taha, et ta ei võtaks aiast seest.

“Nüüd on meil suur koer ja see natuke aitab. Kui kanad häält teevad, siis jookseb rebasele vastu.”

Avalikult Rail Balticust; kaup raudteel

"Meie ei ole see nö hea raudteeühenduse ja kõige selle vastu, ARB on vaid pettuse ja salastamise vastu mis selles projektis on. "

Matk Juulianiga

Kanad loetlemata, hakkame Julianiga sammuma Pärnu suunas. Pererahvas kõnnib veel kaasa ja arutleb selle üle, kui tubli tempot olen teinud. "Tubli, tubli," ütlevad nad. Julian on pärit "pendeldan Tallinna ja Pärnu vahet". Tema ametiks on "teen valgust".

Päike, sõnan rõõmustades.

"Võib ka nii öelda!"

Ema helistab ja palub Julianit tervitada, sest tal on nii hea meel, et keegi tuli matkale kaasa.

Juliani kohtumine karuga

Mul hakkavad kummitama laulusõnad … paksus karulaanes … ja Juulian uurib: “Kas karu oled näinud?”

Näinud ei ole. Kartsin, aga hirm läks üle. Aga sina?

“Ühe korra olen näinud.”

Metsas kohtasid?

“Ja.”

Mis sa siis tegid?

“Seisin.”

Ja mis siis sai?

“Karu jooksis ära. Ja mina värisesin.”

Juliani energia tõmbab edasi

Pilgu Juliani seljal hoides tunnen, kuidas hakkan ise ka kiiremini edasi liikuma. Justkui saan oma pilguga tal seljas rippuda ja lasta end edasi kanda. Võtame tempo üles.

Sinu sõber äkki?

Meie ees peatub tundmatu auto ja välja astub mees sõnades: "Jõudu matkajatele! Mõtlesin, et tulen vaatan ka selle ühe hullu oma silmega ära!" Meesterahvas räägib meile, kuidas ta on hiljuti kaarti jälginud ja et meie tempo pidavat olema super hea, üleootuste kiire!

Kohtumine baleriiniga

Kaugusest ilmub vastu naisterahvas, kes midagi räägib. "Mul kummikud on vett täis ja mulksuvad, ma veel ei kuule teid," ütlen talle lähenedes.

Mis värv see on, kas kollane või oranz?

See on pruun

Auk, hästi vedel veri

Juliani kukkumised

Juulian annab nii palju energiat. Esiteks tõmbab mind edasi temale keskendumine ning teiseks on talle kombeks metsas kas pikali kukkuda või vajuda, mis on alati niivõrd naljakas vaatepilt. Naer teeb hinge ja olemise kergemaks.