0
Kümnes päev

Seli-Koigi-Alu teelt Loonele

Reaalprojekt

Alustame tänase päeva retke koos Artur Talvikuga. Jõudnud vaid mõned sammud liikuda, märkame tee ääres Reaalprojekti autot. Nemad ka mõõdavad Rail Balticu jaoks, viin ma Arturit trassil toimuvaga kurssi. Eile ma kohtasin samast firmast … Meesteni jõudnud, uurib Artur neilt, et kas nood juba ammu siin tööd teevad. Selle peale vastatakse meile, et sellest ei lubata rääkida, võiks rääkida, aga ei lubata. “Ära siis oma ülemust liiga palju ka karda,” ütleb Artur meestele, kes muigavad selle peale sõbralikult.

Miks see saladus on, mida nad metsas teevad?

Teadmatus

Kohtume naisterahvaga, kelle majast vähem kui 100 meetri kauguselt peaks jooksma Rail Balticu trass, aga kellega pole mitte keegi isegi rääkimas käinud sellel teemal. Naine räägib, kuidas ta ühiskoosolekul käies nägi, et tema maja polnud isegi kaardile märgitud. "On jäänud mulje, et vaielda pole mõtet. Kui nad tahavad, siis teevad nii või naa ära selle!"

Salastatud dokumendid

Artur arvab, et kui ehitatakse kogu ühiskonda puudutavat projekti, siis läbipaistvus peaks olema 100%, aga Rail Balticuga seoses on palju, mis on nii-öelda templi all. Artur räägib ka sellest, kuidas nad kunagise Elurikkuse Erakonnaga said läbi keerukuste lõpuks loa “salajasi dokumente” vaadata ning kuidas nad selleks sündmuseks rentisid veduri, millega sõita ja külastada tuba, kus seda teha võis, sest dokumente sai vaadata vaid kohapeal. Seetõttu ka see vedurijant, et ilmestada olukorra absurdsust.

Arturi kadumine ja taasilmumine

Oleme Arturiga jõudnud jõeni, mis esialgu kuigi häid variante enda ületamiseks ei paku. Lähen mööda jõekallast edasi lootusega leida mõni üle jõe pikutav puu, mis suudaks kanda meid mõlemaid. Artur jääb minust maha. Mõnda aega edasi liikudes leian lõpuks ületusvõimaluse, kuid tean juba, et see Arturit ei kanna. Saanud “sillast” üle, liigun mööda teist kallast tuldud teed tagasi. Olen Arturi ära kaotanud. Hüüan. Ei midagi. Ühtäkki tunnen, kuidas mulle tuleb peale suur naeruhoog. Paljas Artur on otsustanud jõest läbi tulla. Tunnen suurt rõõmu.

“Mis sa naerad!”

Vesi tundub veripunane, Artur seal keskel nagu täiuslikult valgust tagasi peegeldav olend. Jõuan isegi mõelda, et videopildis on ta kindlasti ülesäris. Mulle meenub režissöör Errol Morrise dokumentaalsarjast lugu müstilisest hiidkalmaarist, kel pidavat olema nii suured silmamunad, et need peegeldavat valgust nõnda tagasi, et hiidkalmaar jääb tänu sellele nähtamatuks ja seega tabamatuks.

Artur on jõudnud minuni. Sirutan käed, et haarata tema riided ja kummikud. Asetanud need enda kõrvale maha, pöördun tagasi, et Arturile käsi ulatada. Kas annan sulle käe?

“Ei, ma ujun natuke.”

Ly ja tema 35 lapsukest

Minu ema, kes on suur taimearmastaja, on mulle ikka öelnud, et kõik tema istutatud ja kasvatatud taimed on justkui tema lapsed. Üle lagendiku viib minu tee majapidamiseni, mida, võiks öelda, ümbritseb suur ja ilus 15-aastaste laste punt. Nende vahel näen liikumas murest murtud emakest, kelle 35 puulapse elu raudtee-ehitus ohustab lõpetada. "Ma ei taha seda päeva näha, kui neid tullakse maha saagima, see on nii õudne! Olen istutanud need puud siia, et oleks silmale ilus vaadata ja et vanaduses ehk nende vahel jalutada." Naine kurdab, kuidas neljarealine kiirtee õnnestus eemale peletada, aga nüüd ohustab juba kümmekond aastat Rail Baltic.

Hetk igavik

Üle lagendiku minnes tunnen, kuidas see hetk on nii täiuslik, et võiks kesta igavesti. Nagu jõudmine oma hinge koju, kohta, kus mitte midagi ei ole puudu ja kus on ehk mõneti kummastav see, kui hästi on ennast võimalik tunda. Ehk on isegi midagi üle? Et muidu, kui kipub ikka olema tunne, et midagi on puudu, siis nüüd on üle. Mul on, mida anda, ma ei pea enam midagi taga otsima. Saan hakata jagama seda, mis mul on. Võib-olla on see märk täiuslikkuse piiri edasinihutamisest. Võib aimata, kuidas täiuslikkuse tunne ajas kasvab ja täieneb. Ehk tuleb täiuslikkuse tunne tasakaalust, mille loovad tume, pilvine taevas koos päikesepaistega? Valgus ja pimedus, roheline rohi koos kuivava heinaga, raagus puuoksad koos lehti täis puudega, vaikus koos taamalt kostuva müraga? Justkui üleüldine rahu ja paigalseis mõningate tuules tantsivate puulehtedega, maastik, kus on küll takistused, aga need kõik on läbitavad. Olenemata sellest, kuhu olen olnud teel, tekkis siin tunne, et kuhugi jõudsin ma igatahes just siin ja praegu.

Röa. Kärneri. Uula-Muula

Olen jõudnud Röale. Siin on palju maju ja uksi, ühele neist koputades ehmun, sest uks läheb niivõrd järsku lahti, justkui oleks käsi vastaspool lingil olnud juba enne mu koputust.

“Te olite vist just ühes saates?” küsib uksele ilmunud naine, kelle nime unustan küsida.

Võisin küll olla, jaa.

“Me just naersime, et meie juurest peaks ta ka siis mööda minema! Jaa, aga väga tore! Nii, mis see murekene oli nüüd?” küsib naine ja kutsub mind tuppa.

Rail Balticu hetkeolukorrast rääkides ütleb ta, kuidas ta ei oska öelda, mis on suure projekti perspektiiv, ei oska hinnata, et kas tasub ära.

“Puudutab väga meie elukoha muutust. Kogu aeg muudetakse seda, et kuhu ta siis tuleb. Ega täna ka ei tea, kus ta täpselt tuleb, ise ütlevad, et nad ka täpselt ei tea. Vahepeal ma ei saa vallalt isegi kirja, et toimib koosolek, vaid kuulen sellest kuskilt mujalt. Mõtlesin ka siin, et peaksin vallaga rääkima, et palun teavitage inimesi, kes on otseselt seotud. See on väga ebameeldiv projekt nende jaoks, keda see puudutab. Neil, keda see projekt ei puuduta, neil on ilmselt ükskõik?”

Ta jääb mulle pikemalt otsa vaatama. Praegu võib-olla veel on jah, ütlen talle vaikselt.

Suhtlus esindajatega

“Oleme mõelnud allkirju koguda ja vastu võidelda, aga ei näe sellel mõtet, sest see asi on juba käivitatud, pandud töösse. Ma ei usu, et see oleneb üksikutest inimestest või isegi tuhandest. See protsess on juba käivitunud.”

Aga millal see käivitamine toimus, kas teie arust üldse oli mingi koht, kus sai midagi öelda? Või oligi see olukord selline, et juba käib kõik?

“Issand ma ei mäleta, sest see on kestnud nii pikki aastaid juba! Kolm-neli aastat kindlasti. Alguses, kui olid suured koosolekud, seal ainult karjuti. Kõik karjusid. Üks naine, kellel on siin põlistalu, ütles, et nad sõidaks hoopis üle suvilarajooni, mitte üle tema maja. Aga mõnele on võib-olla see onnike elutähtis. Me ei saa seda niimoodi hinnata, me ei tohi kunagi nii hinnata. Eks oleme kuulnud igasugu asju siin.”

Ta räägib, kuidas raudtee on planeeritud kuidagi maa alt läbi minema ja on räägitud, kuidas ei tule mingit mürafaktorit siia. “Ma ütlen ausalt, mina ei usu. Ei usu neid jutte! Aga ma ei saa ka midagi teha. Meie kinnisvara hind langeb, seda ei kompenseerita. Meile ei maksa keegi mitte midagi, see on selge!”

Mälivere. Maie

Oleme jõudnud esimese majani, mille elanikke ootab tänu Rail Balticule väljakolimine ja maja ennast lammutus. Jõuan siia majapidamisse, kui Maie köögis makroone küpsetab. Maie on siin elanud kümme aastat, tema mees Heiki umbes neliteist.

Maie räägib, et kui allkirjastamine tuleb, siis on aega ainult kaks kuud, et välja kolida. Ja et tal on nii palju taimi, mida ta soovib kaasa võtta, aga märtsis, kui allkirjastamine peaks toimuma, ei saa võtta, sest maa on veel külmunud.

“Kui looduses elad, siis vaatad hoopis teistmoodi kõigele,” sõnab Maie.

Kanuusõit

Jõe teisel pool elab noormees Ardi, kes selle asemel, et Rail Balticul teelt eest kolida, ostis siia hoopis maja, mis oli läinud Rail Balticu tuleku hirmus odavalt müüki. Ta lootis, et ehk raudteed ei tulegi ja tehing tasub mitmekordselt ära.

Ardi, kelle juures täna öömajal olen, on jätnud mulle jõe ületamiseks kanuu. Hiljem sööme õhtusöögiks tema poolt valmistatud roadkill-jänest ja ma ei tea, kas see on “normaalne” või mitte.

Ma polnud aastaid liha söönud, enne kui sellele retkele tulin. Kui aga külas pakuti, ei hakanud, kuidas öeldakse, kaussi sülitama. Mis see kõnekäänd oligi? Vist oli see ütlus kuidagi teistmoodi. Ahjaa, pitsi sülitama hoopis … Igatahes, ei hakanud ära ütlema, seda tahtsin öelda. Kui toit on juba tehtud mind arvesse võttes, siis ikka võtan vastu. Olen kuskilt kuulnud, et Dalai Lamal olevat sama suhtumine.

Jänese juurde tagasi tulles, mõtlen nüüd, et kuidas mõjub “lihale” surmamoment. Kas see agressiivsus jääb liha sisse alles? Kas see jänes maitses kuidagi erinevalt seetõttu, et ta suri vägivaldsesse surma? Ja kohe hakkan mõtlema sellele, et milline surm ei oleks vägivaldne jänesel, kes on mõeldud inimesele toidulauale minema.

Olen söönud megahäid toite, neid, mille puhul saab ilma kahtluseta öelda, et just armastus on selle nii maitsvaks teinud. Ja olen endagi pealt näinud, kuidas hoole ja armastusega süüa tehes väljendub see ka maitses. Ses mõttes peaks ka agressiivsus toitu talletuma … Ja mis on selle mõju meile?

Skeem

Kui tekib vastuseis, siis ajatakse asi hästi segaseks ja külvatakse üle niivõrd suure informatsiooni mahuga, et tavainimene ei suuda sellest enam läbi närima. Siis hakatakse vaidlema pigem ebaolulistes detailides ja minnakse selles kaugele. Unustatakse ära algne põhiküsimus, kas meil ikka on seda raudteed vaja ja kas peame selle ilmtingimata siitkaudu tegema? Alguses oli kodanikuühiskonna huvi suur, aga aja jooksul väsiti ära läbi intensiivse kurnamise.

Misasi on progress läbi aegade?

150 aastat tagasi tehtu Balti raudtee, viinavabrikud läksid tööle! raudtee tõi rikkust maale! Kaevati raave ja võeti võsa maha, see oli progressiivsuse märk! Tänapäeval taastatakse soosid väga suure raha eest, sest loodusrikkus kaob tohutu kiirusega. Otsitakse tohutu raha eest roheprojekte, et säiliksid rohekoridorid kus loodus saaks tegutseda. See võsa, kus viibime, on uue aja progress! raudtee ehitusega seoses, ühest küljest kulutame tohutult raha soode taastamisele ja teisest küljest läheme raudteega läbi rääma raba ja toome tonnide viisi täidet.

Mugavustsoon, mõttelaadimuutus, mugavustsoon

Igaüks tahab rikkaks saada ja mugavalt elada, selle mõttelaadi muutmine võtab palju aega. Kas oleks lahendus selles, et rohkem propageerida looduses käimist, et see saaks tõsta ratsionaalset mõtlemist?

Hagudi raba

ardi.PNG

Ardi maja

Vastupidiselt üldisele tendentsile oma elamise ja raudtee pärast karta, on vähemalt üks teadaolev mees hoopis endale maja Rail Balticu trassile hiljuti soetanud. Hea hinnaga, sest, ju tuleb raudtee. Aga äkki ikka ei tule? Sellele lootes on Ardi soetanud soodsalt maja lootuses, et ehk veab, ehk raudteed ei tulegi.

Kui sa teepeal puud näed, siis võid umbes eeldada, et kaua sa temast mööda lähed. Kui sa aga teepeal inimest näed, siis ei tea kunagi.

rulamaja.PNG

Volli Fredi Rulamaja

Taamal kostuvad tuttavad helid, kuid metsakontekst ei luba kohe heli ja pilti kokku panna. Lähemale jõudes ootabki ees seninägematu vaatepilt: rulataja metsas.

raudtee.PNG

Ristumine raudteega

koer katusel.PNG

Koer, kes hüppas katusele

hops hops

m2livere2022.PNG

Mälivere maja, talv 2022

2022 aasta lõpus käisime Mäliveres uudistamas maja, kust Heiki ja Maie pidid 2020 aastal välja kolima, et maja saaks minna lammutsele. See pidi toimima tolleaegsete plaanide kohaselt 2021 aasta veebruaris. 2022 aasta lõpus seisab maja endiselt saatuse hooles omal kohal ümbritsetud paksust lumest, kus inimeste samme ei leidu.

https://vimeo.com/manage/videos/782294970/42c4af4835

Mälivere maja, suvi 2024

Korvpalliplatsil on kadunud võrk, maja uksed on lahti, majas sees tulease lõhutud ning garaazis on seistele aerosooliga soditud. 4 aastat peale Maie väljakolimist ei ole maja endiselt veel maha lammutatud ning see on langenud sissetungijate ohvriks.

2024: Hagudi-Kodila viadukt

Artur Talvik

Artur räägib alustuseks EKRE silmakirjelikkusest seoses Rail Balticaga, sellest, kuidas ta on sõitnud läbi umbes 10 looduskaunist kohta, kuhu seoses RB-ga plaanitakse kaevandusi ning sellest, kuidas on positiivne see, et aherainet plaanitakse tuua Ida-Virumaalt